|
||||
Nr 4 (1081) Neljapäev, 24. jaanuar 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Toimetaja veerg
Peaaegu aastajagu on olnud jätkuvalt ühiskonna tähelepanu all asjaolud, mis seonduvad (tipp)poliitikute aususega. Kas need (enamasti noor- või vanabroilerid) teevad oma tööd õigesti (rahva huvides) ja kas nad kõnelevad oma valijatega sealjuures ausalt, toimetavad-askeldavad valskuseta, minemata vastuollu tsivilisatsiooni vältel välja kujunenud kindlate eetikanormidega? Üsna varsti pärast aktiivse (endise) reformierakondlase Silver Meikari üldtuntud põhimõttekindlat süüdistusartiklit juhtiverakonna hämarate rahastamistehingute kohta sai paraku alguse mitte niivõrd nn puuduste kõrvaldamine asjaomastes ringkondades, kuivõrd järjekindel, kuid mõtlevaid inimesi sugugi mitte veenev meeleheitlik vastupropaganda: too noorpoliitik polevat aus ega usaldatav, ta lausvaletavat ja tema väited musta või päritolult vähemasti täiesti halli raha parteikassasse suunamise kohta olevat tõest niisama kaugel kui päike maast… Kui aga avaliku arvamuse päevavalgus sundis juhterakonna asjamehi siiski üht-teist rahavingerdamiste süüdistustes õigeks võtma, siis võeti sisse justkui poolmärterlik kannatajapoos: me ju tunnistasime, et midagi kuskil võib-olla ehk vassiti-vingerdatigi, aga me enam ju seda ei tee – mida te siis meist veel tahate? Aga selle tipp-poliitikute, sh ministrite sõnavusserdamise kaasmõte on olnud: meie ainus viga on see, et me pole oma poliitilisi samme ega rahaasju piisavalt põhjalikult avalikkusele selgitanud, muud me justkui polegi valesti teinud… Tähendab: nad pidanuksid rahvale (valijatele) senisest märksa osavamalt valetama, et nende väärtegusid ei saadaks ega taibataks hukka mõista. Et poliitikute hämamiskombed on ohtlikult nakkavad, näitab äsjane Nuku- ja Noorsooteatri direktori Meelis Pai juhtum: seeasemel, et sulaselge plagiaadi pärast ausalt vabandust paluda, hakkas mees asjalugu tobedal moel õigustama: teatri kollektiiv olevat tulnud oma alateadvusest esile kerkinud mõttekäikude ja -hoovustega tähepealt samade pikkade tekstideni kui maailmakuulus “Karupoeg Puhhi” looja Alan Alexander Milne… Omamoodi tõend mõne Reformierakonna juhi aususest irdunud kursi sobimatusest või lausa kahjulikkusest on kindlasti seegi, et reformarite parlamendifraktsiooni liige, majanduskomisjoni esimees Kaja Kallas on teinud tõsiseid katseid nn riigikoguliikmete eetikakoodeksi koostamiseks. Küllap ta on mõistnud, et tema erakonna juhtivtegelased pole seni kuigi eetiliselt käitunud ja seda asja ehk aitaks mõnevõrragi parandada (neile kohustuslik) käitumisjuhis ehk koodeks. Aga taevas appi – kõik, mis tarvilik teada eetilisest käitumisest, on meil ühiskonnas ju ammuilma olemas. Meid on ju lapsest peale kasvatatud: ära valeta, ära varasta, teeni ühiskonda ja oma rahvast, ära himusta oma ligimese… Kui poliitik on aus, siis pole talle tööks ja eluks vaja mitte mingit lisakoodeksit. Kui ta aga on sisimas valelik või lausa kaabakas, siis ei muuda teda ausaks ka terve hunnik eetikakoodekseid. Aga Kaja Kallase (tema oma erakonnakaaslaste põhjalastud) koodeksikatsetused on siiski omamoodi rõõmustav kaudne märk sellest, et ta on mõistnud: poliitikute ülalpidamine on igikehtivate eetikamõistetega vastuolus ja säherdune olukord peaks kindlasti muutuma. Ühtlasi pean omamoodi tunnuslikuks selle kohta, et meie ühiskonnas oleks enam ausust tarvis, sagedasti tarvitatavat kantseliitväljendit: kui tõesti aus olla, siis ma arvan… Aga kuule, kas sa siis muul ajal lausa teadlikult valetad, kui sa just otseselt ei rõhuta: kui aus olla, siis… Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||