|
||||
Nr 4 (1081) Neljapäev, 24. jaanuar 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Alles me soovisime endale ja üksteisele, et alanud aasta tuleks eelmisest parem. Kellele meist siis ei meeldiks, kui räägitakse just täpselt sellest, mida me kuulda ihkame. Igapäevaelu muutub taas argisemaks. Vaetakse Eesti riigi arengus aset leidnud nii positiivseid kui ka negatiivseid suundumusi, mis puudutavad iga inimest, ning muutusi meie demograafilises arengus. Mulluse aasta lõpus avaldatud Statistikaameti andmetel elas suhtelises vaesuses 17,5 protsenti Eesti elanikkonnast ehk 232 600 inimest. See on rahvastikuregistri järgi 1. jaanuari seisuga kogu Jõgeva, Tartu ja Viljandi maakonna täis rahvast, pluss veel rohkem kui 8 tuhande inimese jagu naabermaakonnast. Möödunud nädalal teatavaks saanud Eurostati uuringu andmetel elab Eestis ligi üheksa protsenti inimestest täielikus vaesuses. On tõdetud, et lapsed ja üksikpensionärid on Eestis ohustatuim ühiskonnagrupp seetõttu, et suurel osal peredest ja lastevanematest on madal elatustase. Armastuse mõttes pole lapsel hinda, sest armastust ei saa ümber arvestada rahasse. Seda teab iga ema ja isa. Ent ometi on rahal kaalukas osa lapse kasvatamisel ja arengul, sest on vaja katust pea kohale, kehakatet, toitu ihule ja hingele. Riik suurendab teisest poolaastast pisut kolmanda lapse ja enamalapselise pere ning mitmike sünnipuhuseid toetusi ning maksab põhikooli lõpetavale lapsele peretoetust ka suvekuude eest. Kas need summad või käesolevast aastast 320-eurone alampalk, riigieelarvest tasustatud kümnetööpäevase isapuhkuse taastamine, töölepingu seaduse sätetest tuleneva ema-isa lapsepuhkuse tasu tõstmine senise 4,25 euro asemel 15,18 eurole päevas või töötutoetuse tõus 65,41 eurolt 101,5 eurole muudavad toimetulekut lihtsamaks? Nii ja naa… Aga need pered, kellel on väga raske, kes elavad allpool absoluutset vaesuspiiri, saavad kahjuks kolme kuu kaupa taotleda peretoetusele täiendust alles teisest poolaastast, ühe lapse kohta 9,59 ning 19,18 eurot juhul, kui peres kaks või enam lapsetoetust saavat last. Kas täiskasvanute ühiskond on nõus veel millestki loobuma laste turvalisema kasvukeskkonna tagamiseks? Nagu näiteks päästma kodud haamri alla minekust, kindlustama lapsele tasuta lõunatoit lasteaiast gümnaasiumi lõpuni või mõni tasuta huviring… Siinjuures on vaja meeles pidada, et laste toetamine peab olema õiglane ja solidaarne ning suurenema lapse kasvades. Perepoliitika peab andma piisava kindlustunde pere loomiseks ja arenemiseks. Muretsema paneb tõsiasi, et kulutused arstiabile on tõusnud ning tõusevad üldise hinnatõusu laineharjal veelgi, muudest asjaoludest rääkimata. Ravikindlustuse seaduse muudatustest tulenevaid võimalusi 5-eurose eriarsti visiidi- ja 2,50-eurose voodipäevatasu kehtestamiseks on mitu tervishoiuasutust juba ka kasutanud. Omaette teema on kiirabivõrgu ümberkorraldamine – konkursitingimused võivad soosida suuremaid kiirabiasutusi ja lüüa taas segamini teeninduspiirkondi. Teadaolevalt on oma maakondade inimeste huvide kaitseks välja astunud Jõgeva ja Järva maavanemad. Mureks on rohkem kui põhjust. Eks anna tänased rahvastikuarengu protsessid ju tunnistust sellest, et väljaspool suuremaid linnu ja nende lähipiirkondi on demograafiliste muutuste tõttu üsna palju ebasoodsat. Ja eks meil kõigil on juba kogemusi ka suurte monopolidega – pangad, sidesüsteem –, kes dikteerivad hindu. Ärgu olgu sellist tervishoiu valdkonnas! Olgu siinjuures otsustuste tegijaile soovitus – inimesi rahuldav arstiabikorraldus on üks tähtsamaid turvalisuse tagatisi, see annab kindlustunde ja usu õiglusesse. Sellised soovid ja mõtted said kirja taliharjal. Noppides ja uskudes tarkuseterasid vanarahva varasalvest, ootab meid ees päikseline suvi. Seda vähemalt Jõgevamaal – tõnisepäev oli päikest täis. ”Sitsikleit, sitsikleit...” kostab mu kortermaja ees kasvavate kaskede otsast üha pikemalt ja rõõmsamalt. Alles siis võtab kollase kõhu ja musta mütsiga isand kaarjalt lenneldes suuna akna taga asuva söögimaja juurde. Võtab head-paremat nokka ja kiirustab kase okstesse einet võtma. Vahel laskub ta sööklat hoidvale varvale, pöörab pea pisut viltu ja vaatab tervitavalt aknast sisse. Olen märganud, et rasvatihase vilgas, taevasinise mütsiga liigikaaslane laseb alati enne toiduvõtmist oma hõbedaselt heliseval ”tsii tidi“-tervitusel kõlada. Väikesed põhjatihased seevastu toimetavad väärikalt ja vaikselt. Varblasepaaril on omavahelgi kogu aeg midagi jagada, mis siis veel rääkida, kui nende naabrid kohale ilmuvad, no siis alles läheb heietamiseks… eks kevad südames. Ehkki nädalavahetusel näitas talv ikka oma tõelist palet, oleme teel kevadesse. Soovin meile kõigile kevadet südamesse, eelkõige tähtsate otsustuste tegemisel. Mai Treial |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||