|
||||
Nr 2 (560) Neljapäev, 17. jaanuar 2002 |
||||
Arhiiv |
Paar päeva tagasi sai avalikkus teada ühe andekaima loovisiku Ernest Hemingway kalapüügisõbra, maailmakuulsa jutustuse “Vanamees ja meri” peategelase, vanameheliku visaduse sümboli, algkuju, 104-aastase Gregorio Fuentese surmast Kuubal Cojimaris... Inimsoo ülimalt rikka kogemusvara (et mitte öelda: kollektiivse tarkuse) vaieldamatu pärisosa on teadupärast ju eelkäijate tegevuspraktikas kinnistunud kogemuste-tarkuste järgimine ning vanemate põlvkondade rajamärkidest juhindumine nii riigi, hõimu kui mõistagi ka pere tasandil. Ning muidugimõista on selle postulaadi valguses põhjust taas kord viidata ühiskondliku mõtlemise ja tegutsemise küpsuse mõõdupuule seoses suhtumisega vanemasse põlvkonnasse — nimelt peetakse ju kõikjal vaieldamatult ühiskonna küpsuse märgiks seda, kuidas seal suhtutakse oma töö juba (põhiliselt) lõpetanud põlvkonnasse ja tema kogemustesse. Asi pole ju pelgalt kõikjal tuntud lipukirja halli pead austa, kulupead kummarda järgimises, vaid selles, kui tagajärjekalt poliitilised erakonnad eakate huve ning esmavajadusi aktsepteerivad. Arenenud poliitilise kultuuriga demokraatlikes ühiskondades on nõnda, et eakad (pensionärid, tavakohaselt kutsutakse neid lugupidavalt seeniorideks) on vastavalt oma senistele poliitilistele eelistustele jäänud pensionil olleski ikka truult selle erakonna liikmeks, kuhu nad oma aktiivses loomeeas on kuulunud. Nõnda on näiteks Soomes omad pensionäride organisatsioonid või kogud sotsiaaldemokraatidel, keskerakonnal ning teistelgi vähegi olulistel erakondadel (parteidel). Kindel see, et Eestiski läheb areng justament sellessamas suunas. Ainult et vahepeal pole mitte just tükk tühja maad, vaid ports (mitugi penikoormat) huvitavat, paljutõotavalt paeluvat arenguruumi. Nüüdis-Eestit iseloomustavad eeskätt saatuslikult süvenevad pinged pensionide suurendamise põhjendatud nõuete ning nende rahuldamise võimaluste vahel. Sest pensionäride osakaal ju aina kasvab. Üldlevinud tava, et seeniorid ja nende mured meenuvad (rikastele-säravatele) erakondadele ikka ja jälle vaid millalgi valimiste lähenedes, on leidnud taas hiilgavat kinnitust Reformierakonna tegutsemistandrilt — Riigikogu liige Andres Taimla on asunud organiseerima Reformierakonna pensionäride osakondi kõigis maakondades ja üks pensionärieelikust haritlane, kes omal ajal sattus Reformierakonda pigem isiklike kontaktide kui poliitiliste eelistuste tõttu, peab küll riigikogulasest võimlemisõpetaja Andres Taimla ponnistusi eraprojektiks à la teen pensionäridele osakonna ja pääsen järgmistel valimistel vastavate teenete eest Riigikogusse pääsevate persoonide nimistusse. Mälusahvrist tuleb esile Siim Kallase ühmav verbaalne reaktsioon siinkirjutajale, mis väljendus tema sõnades “Möliseda ju võib…”, kui pärisin temalt 1998. aastal kui kolleegist Riigikogu liikmelt, kuidas ta suudaks-sooviks kommenteerida oma väidet Tartu Ülikooli aulas suure seltskonna ees, et Eestis polevatki enam tõsiseid sotsiaalprobleeme... Milliseks saaks kujuneda seesuguse mehe (valitsusjuhi) sotsiaalprogramm? Tuleks taevaski appi… Nüüd aga ongi Maarjamaal saamas peaministriks mees, kelle meelest Eestis pole olulisi sotsiaalprobleeme olemaski. Kõnekas trend (või mis?), ning A. Taimla ponnistused oma erakonnakarjääri tagamiseks maakonniti reformistlikud seenioride organisatsioonid moodustada teadvustuvad seeläbi iseäranis õõnsasti. Rääkimata ülemere-eestlase Taagepera uuserakonna konjunktuursest vasakkreenist, Keskerakonna tegelikult vägagi tugeva pensionäride kogu suundumustest, ESTP osalt desperaadolikestki pürgimustest lihtrahvast kaitstes vasakvajadusi ellu viia jne. Poolmuigamisi meenub Andres Tarandi tõrjuv vastus siinkirjutajale, kui pärisin (suvel 2000),kas Rahvaerakond Mõõdukad ei plaanitse ka eakate allüksusi moodustama hakata. A. Tarand ühmas vaid, et noid pensionäre ei jätkuvatki ju nii palju, et igal erakonnal oma seenioriorganisatsioon oleks. Aga võta näpust — nüüd selgub paraku ja eriti uhkesti, et reformistide meelest jagub nende erakonnale maakondadegi lõikes pensionäre rohkem kui küll… Programmilt ja suundumustelt paistab (siinkirjutaja arvates) üks perspektiivsemaid eakate (seenioride) põhihuvide ja rahva elujõu (vt V. Reiljani mõtteavaldusi tänases Videvikus) kaitsjaid olevat Eestimaa Rahvaliit. Aga see perspektiivikas erakond pole esialgu veel üle saanud oma sünni- või arenguraskustest, väljendugu nood hetkel kas enesekeskses ambitsioonikuses või monopolistlikus enesetähtsustamises seenioride ainsate tegusate esikaitsjatena või koostöösoovimatuses sotsiaaltöös küllaltki kogenud jõududega (eakate erakonnatu nädalaleht Videvik sealhulgas). Valimised, kas erakorralised või korralised, ei lähe ühelegi erakonnale edukalt seenioridest ja nende õigustatud vajadustest mööda vaadates. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||