|
||||
Nr 2 (1079) Neljapäev, 10. jaanuar 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Teatavasti oli mullune aasta ELis kuulutatud aktiivse(i)na vananemise ja põlvkondade sidemete süvendamise aastaks. Mida me siis nüüd, sellele järgneva aasta algul, saame selle ametnikepoolse üpriski suurejoonelise fraasitsemise saatel alanud ning kulgenudki tosina kuu kohta üldistavalt nentida? Peeti ju paar üleriigilist paraadnõupidamist või konverentsi, päevalehtedes avaldati mõned ühiskonnateadlaste pikad artiklid vanurite kogemusvara rakendamise vaieldamatust vajalikkusest ühiskonna huvides, rõhutati, kui ülitähtis olevat noorte ja eakate koostöö süvendamine ühiskonna sidususe vaatevinklist jms. Aga kas asjalood on kõigest sellest nüüdseks ka mõnevõrragi sisuliselt paremaks saanud? Küllap vist, nagu tavatses öelda Põrgupõhja Jürka. Ja tõesti – halvemaks noorte-vanade suhted vahest pole muutunudki, ja asi juba seegi… Aga kuidas paistab kogu see eakatega ja nendesse suhtumisega seonduv Kadrioru presidendilossikese taustal? Kuidas sealt lähtuvaid poliitpeegeldusi ja -suhtumisi tõlgendada? Kas ja kuidas on riigipea hoiak ja suhtumine ametnikegi sõnul väärikaimasse kolmandikusse riigi kodanikest selle aasta vältel kujunenud või seadunud? Siin selgub otsekohe kentsakas tõsiasi, et riigipealt eeldatavat tõeliselt sooja, inimlikku ja riigimehelikku suhtumist eakatesse pole paistnud eriti välja mitte kuskiltki otsast. Kui mitte võtta arvesse paari üldsõnalist, paraku deklaratiivselt täiesti tühja presidendi üldavaldust, mida võidaks formaalselt esitada mis tahes aastaajal või valitsemisaastal, siis ei jää sõelale paraku kuigi palju helget. Ei kutsunud riigipea vabariigi aastapäeva puhusele vastuvõtule mitte ühtki vabariiklikku pensionäride esindusorganisatsiooni juhtliiget, rääkimata nende aastatepikkuse vabatahtliku ühiskonnatöö tunnustamisest pisimagi aumärgiga. Presidendi nõunik T. Sildam tõi seepeale mulle otsitud vastuväitena ette, et aastapäevapidusse kutsutavat veebruaris igal aastal pensioniealisi vaata et lausa kümnete kaupa. Kuid paraku pole armuliselt kutsutute näol ju tegemist mitte eakate ühingute esindajatega, vaid eakamate ettevõtjate ning ülekuuekümneste riigikogujatega. Ja vaat, millalgi olevat kogunisti antud aumärk ühele Kadrioru veeres tegutseva vanurite eneseabi- ja nõustamiskeskuse inimeselegi. Seepeale vastasin, et too organisatsioon on ju käivitunud helde sponsori rahaga ja rahatoetusvool pole sellele eliitseltskonnale päriselt praegusenigi katkenud. Aga ega need asjad eelmisegi presidendi ajal teistmoodi olnud. Tol ajal, kui kunagine Pensionäride ja Perede Erakond neelati Eesti Maarahva Erakonna rüppe, lubasid EME juhid, et üheskoos suure ja tegusa erakonnaga olevat pensionäride esindajatel oma huve võrreldamatult tagajärjekam kaitsta. Aga kui selle erakonna eestkõnelejaks võeti lobesuine Agu Uudelepp, siis kehtestas too noormees (nüüdne doktorikraadiga propagandategelinski) kohe omad vankumatud vaated asjale: kujundada EME nägu energiliseks ja külgetõmbavalt nooruslikuks, hoida sealt kindla käega kaugel eemal igasugused invaliidid-vaegurid ja vanad-väetid… Mõistagi kandus seesugune suhtumine eakatesse ka EME taustaga presidendi kantseleisse, kuhu Videviku toimetajatki ei kutsutud (koos teiste lehetoimetajatega) aastanõupidamistele, rääkimata siis muul moel tunnustamisest nende heade tavade järgi, mida Euroopas ammustaega kindlalt järgitakse. Kui palju see kunstlik nooruslikkuse taotlus aga EMEt edasi aitas, pole paraku enam võimalik kindlaks teha, aga küllap on A. Uudelepa “teeneid” selleski, et EME ja tema karismaatiline juht üsna varsti kaduvikku kukkusid. Aga mis T. H. Ilvesesse puutub, siis ei puudutanud ta oma äsjases uusaastakõnes poole sõnagagi toda suurt ja igitähtsat probleemistikku, mis seotud eakate ja puuetega inimeste käekäiguga, nälgimispiiril virelevatest kümnetest tuhandetest lastestki üldse kõnelemata. T. H. Ilvese mainitud kõne oli eeskätt poliitiku, mitte riigipea (presidendi) kõne. Ja krooni pani ta külmale suhtumisele eakatesse minu silmis eriti veel see, et T. Sildami väitel polevat presidendil üldse aega pensionäridega seotule ja seepärast ei saavat presidendikantselei (ju siis president?) vastata ka Videviku toimetuse vanurite aastat puudutavatele intervjuuküsimustele. Polegi vist enam midagi arutada. Mul on juba päris kahju, et ma ei vastanud kindla ei-ga T. H. Ilvese esimese valimiskampaania aegu mulle Videviku toimetusse helistanud pr Evelin Ilvese palvele, kas ta võib valimiskampaanias kasutada minu Päevalehes ilmunud tunnustavat mõtteavaldust T. H. I. kohta – siis ma selle (õnnetu) nõusoleku paraku andsin ja varsti ilmnes, et minu ütlus, et T. H. Ilves sobiks oma keelteoskuselt ja rahvusvahelise töötamise ja suhtlemise kogemuselt väga hästi vabariigi presidendiks – et see minu väide oli pandud teiste sellelaadsete mõtteavalduste lõppu, esitades selle üldistava kokkuvõttena eelnenud tosinkonnale mõtteavaldusele. Aga inimene õpib, kuni elab. Õpin elust ehk minagi. Ja minu silmis pole T. H. Ilves nüüd enam kaugeltki kõigi eestlaste president, vaid mugavavõitu ning poliitilist süvaanalüüsi vältiv või selleks kogunisti mitte suutelinegi ametnik, kes reageerib formaalselt ühiskonnas tõusvatele probleemidele ikka vaid pärast nende kerkimist teravseisu. Midagi ebasoovitavat, nagu seda on ammuilma kõigile selgesti märgatav võimurite ülbe enesekesksus – ja seda nägid ju juba ammu kõik, kes märgata tahtsid – ainult president justkui ärkas alles siis, kui tänavameeleavaldused juba üles kobrutusid ning Harta-12 hoiatavalt avalikkuse ette toodi. Ja see T. H. I. ärkamine pärast Harta-12 ilmumist oli nagu alalhoidliku, sekkumist viimse hetkeni vältiva ametniku seisukohavõtt: moodustame muudkui soliidse komisjoni, arutame-jorutame, ja poetame selle jama siis mõned kuud tolmu kogununa tasahiljukesi kalevi alla… Aga Kadrioru poliitteater kõigi oma kõrgesti tasustatavate kümnete referentide, nõunike, osakonnapealike ja teiste asjameestega maksab meile, maksumaksjatele, vägagi palju. Paljud ei teagi ilmselt, et presidendikantselei aastaeelarve on niisama suur, kui seda on ligi kolmveerand tuhande palgasaajaga rahvusooperi Estonia loomingulise, mitte väga pisikese palgaga kollektiivi aastaeelarve. ANTS TAMME,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||