|
||||
Nr 2 (1079) Neljapäev, 10. jaanuar 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Laulva revolutsiooni aegu laulis meie (maa)rahvas: kuni su küla veel elab, elad sina ka. See polnud ei viisi ega sõnade poolest võitluslaul, vaid taustalaul nostalgilise meeleolu loomiseks ja tulevikumeelsuse väljendamiseks. Lubati ju luua õigusliku järjepidevuse eeldused ligi 140 000 eestiaegse talu taastamiseks ja reformida majandamistingimused nende edukaks toimimiseks. Kõnedes selgitasid poliitikud, et see olevat üks lihtne lugu, sest Saksamaa ootavat ikka veel Eesti rasvasigu, Inglismaa Eesti peekonit, Argentiina Eesti kartulit, pool Euroopat ootavat muudkui Eesti võid. Kõik ülejäägid võib aga müüa Venemaale, kus on alati kõigest puudus. Eriti veenvalt kõlas väide, et kui kolhoosnik elas ära 0,6 hektarist põllumaast ja ühest lehmast, maksis kohustused okupeeriva riigi vastu, koolitas lapsed, ostis autod ja ehitas maju, siis keskmiselt 7 hektari põllumaaga tuleb talu kuninglikult välja. Näis, et kui meie keerame oma aja pool sajandit tagasi ja sealt alustame uuesti, siis teeb seda ka pool Euroopat, suur Venemaa ja mõned teisedki. Aga udujutuks see jäigi. Eestis oli 1939. a 218 500 hobust, 716 100 veist (sh 477 800 lehma), 422 000 siga, 694 700 lammast või kitse, 1,6 milj kodulindu ehk keskmiselt talu kohta 1,6 hobust, 5,1 veist, sh 3,4 lehma, 3,0 siga, 5,0 lammast või kitse ja 11,4 kodulindu. Mõni aasta hiljem arvati, et oma talu võiksid taastada umbes pooled eestiaegsetest, mis teeks ka nimetatud keskmised loomade arvud talu kohta poole suuremaks. 1939. a oli põldu 1 117 684 ha, millest osa oli alla 1-hektariliste talude omanduses, keda talude arvestusse ei võetud. 1990. a oli põldu järel veel 1 114 300 ha ehk umbes niisama palju kui pool sajandit varem. Eesti maaelu entsüklopeedia II köite andmeil (lk 226) oli põllumaad 2007. a alles veidi üle 600 000 ha. Seega oli enam kui pool põldu kasutuses, aga teine pool oli saanud jäätmaaks, võsastunud ja metsa kasvanud. Hobuseid oli veel 5300, veiseid 240 500, sh lehmi 103 000, sigu 379 000, kitsi ja lambaid 76 400, kodulinde ligi l,5 milj. 1990. aastaga võrreldes oli 2007. aastal veiseid 3,2 korda, lehmi 2,7 korda, sigu 2,5 korda, lambaid ja kitsi 1,8 korda, kodulinde 4,4 korda vähem. Kõige suuremad olid inimkaotused ja töökohtade kaotus külas. 2012. a rahvaloendus kajastab seda. Külasid oli selle alusel üldse 4438, rohkem kui tuhande elanikuga külasid oli 12, sada kuni tuhat elanikku oli 645 külas, alla saja elaniku oli 3781 külas, neist 327 külas elas püsivalt vähem kui 3 elanikku, 102 külas polnud ühtegi püsielanikku. Mingil põhjusel on just seda viimast arvu käsitletud nn kärajate Harta 12-s. Külade arv pole mõni lihtne näitarv. 1970. a rahvaloendusel oli Eestis kokku 7023 küla, asulat ja alevikku. 1974. aastaks korrastati külade arvestus sel teel, et mitmed ajaloolised külad liideti ühe arvestusküla nime all kokku, sest küla oli ükskõik kui suur või kui tahes tiheda hoonestusega vähem kui 300 alalise elanikuga maa-asula. Peale külade loeti siis maa-asulateks ka alevikud, 1996. a nimetati need linnalisteks asulateks. 1977. a oli Eesti NSV-s 3274 küla, 167 alevikku ja 24 alevit. Kolhooside keskasulad ja osakonnad (brigaadid) uusi külade nimesid ei andnud. Näiteks Jälgimäe küla jäi samanimelisena alles, kuigi sinna rajati Rahva Võidu kolhoosi keskus. 2012. a aga taastati enam kui tuhande nimekirjast kustutatud ajaloolise küla nimetus, sest eestlased otsisid oma juuri. Nii tuligi välja, et algul kaotati elanike puudumise või väikese elanike arvu tõttu ligi 3000 küla nimetus ja siis taastati neist umbes tuhat, millega saadi uueks külade arvuks 4438. Viis aastat tagasi räägiti, et tuhat küla on nii stagnatsiooni kui ka reformide tagajärjel välja surnud ja veel tuhandes külas on alla viie elaniku. Küladest ja kodukohtadest räägitakse ka suitsude arvu järgi. Viie elaniku puhul võib külas olla kas või ainult üks suits. Aastatel 1991–2007 oli rahvastiku iive miinus 226,8 tuhat inimest, sh migratsiooniline iive miinus 145,5 tuhat inimest ja loomulik iive miinus 81,3 tuhat inimest. Ja see suund on jätkunud, kusjuures migratsioonilist negatiivset iivet ei püütudki rahvaloendusel teada saada. Välismaal käib nüüd tööl ligi 25 000 püsivalt Eestis elavat inimest, sh Soomes 15 140, Norras 1872, Rootsis 1532, Venemaal 1357 Eesti püsielanikku. Iseasi on see, kui palju on Eestist lahkunuid, et luua välismaal oma kodu. Eurotoetustega on mitut küla pisut elamisväärsemaks muudetud, kuid usk, lootus ja tahe pidid külarahval endal olema pluss veel projektide kirjutamise oskus. Aga külad kaovad nagu kevadine lumi, sest paljudes külades on elanikud vanemad kui 60 aastat. Arvo Sirendi |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||