|
||||
Nr 1 (1078) Neljapäev, 3. jaanuar 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Olid jõulud, tuli uus aasta. Aga valitsejad on vanad, endised. Nii mõnelgi puhul on taasmeenunud Matteuse evangeeliumis sisalduvatest igavikulistest sõnumitest just see: minge läbi kitsa värava, sest see tee on lai, mis… viib hukatuse sisse. Aga nii mõnedki vanal aastal teenitult kibedat rooska pälvinud-saanud teatava poliitseltsingu tipp-poliitikud on veenvatest vastutõikadest hoolimata jätkanud kõrvaltvaatajate, s.t rahva meelest lausa kummalisel moel enese õigustamist ja ikka veel lausa ülistamistki. Polegi siis imeks panna, et peame tekitatud olukorra kõnekamaks iseloomustamiseks meenutama teistki üldinimlikku tõdemust pühakirjavaramust: see, kes ennast ise ülendab, seda alandatakse. Ilmtingimata. Ja mida enam nad rahva meelest oma nüri rapsimisega seda alandamist jätkuvalt pikendavad, seda hukatuslikum see neile lõpuks on. Igiammune vene kõnekäänd “Monomahhi müts on raske” kehtib ka meie euromusterriigi juhtide kohta. Kiievi vürsti Vladimir Monomahhi mütsi kanda ja tema kombel valitseda on olnud ikkagi väga ränk ülesanne, sellega kaasnev vastutus (või kuidas enda meelest meie ülitargad valitsejad sellest vastutamisest aru saavad?) paneb viimaks hukutavalt vankuma nii juhtija vaimujõu kui ka keha. Silver Meikar tabas (19. dets ETV “Pealtnägijas”) mõistagi jälle nagu naelapea pihta, kui ta nentis K. Michali tagasiastumisega seostunud reformarite sõnavulinat lahti seletades, et selle kitsa pundi juhid on omas mahlas nii kaua koos hapnenud, et nende poliitkäitumine paistab neile endile (aga paraku vaid neile endile!) ikka veel ainuõigena. Et ainult meie oskame riiki, eriti aga rahandust juhtida, hoida teda halvima eest. Reformierakonna “ema” Valve Kirsipuu langes selles TV-saates koguni nii kaugele, et südantlõhestaval toonil hoiatas: mis saaks siis, kui meie tõesti võimult lahkuksime? Siis langevat kallis Eestimaake vaata et paukselt V. Putini võrkudesse – SRÜsse… Nii et sellisel tahumatult haledal viisil lasksid reformistid oma seisundi ja iganenud seisukohtade põhjendamiseks meeleheitlikult käiku oma varutrumbi – Vene kaardi! Lausa hale, et vahepeal ka päris põhjendatud poliitikat ajanud (ettevõtjate maksusoodustamine tõi tõepoolest algul edugi) juhtreformistid on paraku kaotanud nii reaalsustaju kui koos sellega paratamatult ka väärikuse. Vabadussõja aegu oli tõepoolest lausa surmaoht, et Venemaa enamlasjõugud suutnuksid meid hukatuslikult Aasiasse tagasi kiskuda, aga nüüd, 95 aastat hiljem, on kogu maailm ja mõistagi ka Euroopa (NATO, EL) pöördumatult teistsugused. Ning Putinigi impeeriumiihalus ei pääse Venemaalgi demokraatia arenemise tõttu kindlasti meid ja teisi Balti riike enam tõsiselt ohustama. Aga viimases hädas tõid reformistid nüüd ikkagi välja kümme aastat üksnes lee ees leemekulpi liigutanud pensionäri V. Kirsipuu, kes Vene ohuga ähvardamisega tegelikult hoopis oma partei mainet tugevasti kahjustab, iseennast aga tegelikkusega lootusetult kindla seose kaotanud ahjutaguse vanaemakesena näitab. Sest uskuda tema kombel, et Eestis olevat juba liiga palju demokraatiat, kui valitsusvastastel (nende meelest otseselt riigivastastel) lastakse muudkui takistamatult suud pruukida ja tarku juhtpoliitikuid pälvimatult häbistada, see olevat lubamatu! Demokraatia vajavat meil nüüd juba mitte midagi muud kui… otsest kindlakäelist juhtimist. Aga mida kujutab endast nn juhitav demokraatia, seda näeks ehk emand Kirsipuu kohe isegi, kui ta üle Narva silla Jamburgi või Jaanilinnagi jalutaks. Nõnda on esile toodud kurb paradoks: hirmutades meid SRÜ-ohuga, hoiatades meid uusidaimperialismi väidetavalt vääramatu ohu eest, reedab V. Kirsipuu tegelikult oma iganenud ja kentsakate seisukohtade olemuse: ta mõistab demokraatiat ja selle juhitavust üldjoontes paraku nõndasamuti nagu esi-SRÜlane Vladimir Vladimirovitš Putin… Sest kui V. Putini impeeriumlik kohtumõistmine maailma ühe tuntuima poliitvangi Hodorkovski vanglakaristust paari aastakese võrra lühendaski, ei kõnele see seigake teps veel mitte juhitava demokraatia arengust suures asiaatlikult valitsetavas idariigis. ANTS TAMME,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||