|
||||
Nr 1 (1078) Neljapäev, 3. jaanuar 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Jõulude ajal püüdsime leebuda ja südamesse rahu tuua. Selleks aitasid paljudele meist kaasa kirikukontsertidel käimine, armsate jõululaulude kuulamine, lastelaste aastalõpupidudest osasaamine, aga ka talve kargus ja viimaks kasvama hakkav valgus, küünlatule salapära, metsas või toas imelises lumeehtes särama hakanud kuusepuu. Nagu tooks millegi lõppemine iseenesest hinge meeleliigutust, vajadust ilu ja pühalikkuse järele. Ometi on hingekeeled jõulude ajal alati iseäraliselt pingul ja nii paneb ka väikseim meeleolumuutus need värelema. Eriti õnnelikud olid need eakad inimesed, kes said jõulupühi ja aastavahetust pidada pere rüpes, omaste keskel. Aga muidugi lustisid paljud seeniorid omavahel, lauldes ja tantsugi lüües. See on suhteliselt väiksem osa meist, kel tervis lubab enda eest ise hoolitseda, kodunt välja tulla, kontrollides, kas ikka huulepulk kaasa võetud või siis kas habe aetud, kelle hinges jätkub särtsu olla töine, ühiskondlik ja seltskondlik ning keda neile kauaks jagunud elujõu eest ka pidevalt esile tõstetakse, kellele tähelepanu, kiitust ning kingitusi jagatakse. Mullu võtsime need inimesed kokku ja laiemaltki kõneldi neist kui aktiivsena vananemise aasta peategelastest. Vaatasime neid teleriekraanilt, lugesime nendest ajalehtedest ja ajakirjadest, kuulsime neist selleteemalistel konverentsidel ja festivalidel. Meile rõhutati, et tänapäeva vanaema polevatki enam see, kes vaid kodus voodil istudes sokki koob ja väikestel lastelastel silma peal hoiab. Tuleb vananeda AKTIIVSENA! Ka saime teada, et aktiivsena vananejal polegi õige ega väärikas end vanana esitleda ega tunda, ka siis mitte, kui seitsekümmend aastat kohe täis saab, isegi veel siis mitte, kui oled juba üheksakümnene. On ikka olnud tuua selliseid näiteid, kas siis iseenda kohta või kusagil seenioride üritusel kohatud teiste eakate hulgast. Kes oleks võinud olla mulluse eakate aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise sidususe aastal see siiras (või tuleks öelda: lapsemeelne) isik, kes oleks püsti tõusnud ja öelnud, et kulla rahvas, kas vanaks ja sellega koos abitumaks muutumine on meil tõesti niisugune häbiasi, mida iga hinna eest ja eriti entusiastlike sõnadega püütakse varjata. Oleme jõudnud ühiskondlikult aktiivseid seeniore esile tõstes isegi nii kaugele, et kõndimisel kepi tuge vajaval eakal on targem väita, et ta tegevat küla või linna vahel hoopis kepikõndi! Ühel kõnealuse Euroopa aasta kokkuvõtval ettevõtmisel, kuhu olid kutsutud „eakate temaatikaga tegelevad“ inimesed üle Eesti ja kus esinejad olid seatud rääkima aasta jooksul isiklikult kogetust, sai sõna ka 23-aastane noormees, vabatahtlikus töös silma paistnu, kelle jutt ei olnud tavapärane. Temagi rääkis oma isiklikust kogemusest, nimelt oma vanavanaemast. Ta ütles, et vanavanaema ei näe ega kuule enam hästi, on vaja aidata tal tuld pliidi alla teha, teda pesta. Noormees ütles, et vanavanaemale silma vaadates näeb ta temas tahtmist midagi teha, kuigi ta eriti midagi ei suudagi. Vanavanaema ütleb, et muidu pole hullu, ainult et pealesunnitud tegevusetuse tõttu olevat tal igav. See noormees teadis ka, et kokkuvõtvat uuringut selle kohta, kuidas aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise sidususe aasta ettevõtmised korda läksid, veel pole, kuid kõhutunde järgi hinnates ei muuda vägevad üleriigilised kampaaniad midagi, kui me ei alusta seatud eesmärkide täitmist iseendast. Sellest siis endast nõrgema aitamine. Pealtnäha lihtsate asjade ikka ja jälle korraldamisest ja laabumisest sõltubki vanainimese turvalisus, tema elu. Kas ongi vaja alati eriti rõhutada, et toimetulek, vanainimeste põhiline mure, ei olnudki aktiivsena vananemise aastal tähelepanu all? Samas teame viimase rahvaloenduse andmete põhjal, et suhtelises vaesuses elas 2011. aastal kuuendik Eesti elanikest ja vanemaealiste vaesuse määr on seoses suhtelise vaesuse piiri tõusuga (netosissetulek 299 eurot) suurenenud. Kuid eriti kahju on vanavanematel ikkagi lastega peredest: ühe või kahe lapsega paaridest oli vaeseid 13–14 %, kolme või enama lapsega peredest 21 %. Statistikaameti arutleja Tiiu-Liisa Laesi üks järeldusi lõpeb tõdemusega: „Teatud ebavõrdsust esineb ühiskonnas alati. Selle suurus peegeldab inimeste heaolu ja ühiskonna väärtusi.“ 2011. aastal erines meil rikkaima ja vaeseima viiendiku inimeste sissetulek rohkem kui viis korda. Jääb üle loota, et mulluse, aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise sidususe aastal otsustatu ja tehtugi põhjal saame varsti tutvuda asjakohase üldkavaga, mille elluviimise eesmärk on parem ühiskond nii vanadele kui noortele, nii tervetele kui ka puudega inimestele, nii rikaste heaolu, kui ka vaeste turvalisem elu. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||