|
||||
Nr 2 (560) Neljapäev, 17. jaanuar 2002 |
||||
Arhiiv |
Eestimaa Rahvaliidu esimees Villu Reiljan: Läinud aastat võib ühest küljest pidada edukaks, sest rahva tahe pääses mõjule: Arnold Rüütel valiti presidendiks. Kokkuvõttes oli aga aasta 2001 üsnagi kurb. Üks skandaal järgnes teisele. Kõigepealt see 75 miljoni krooni maksmine nõustamisfirmale GIB, raudtee ja elektrijaamade erastamise skandaalid. Loodan, et elektrijaamade mahamängimine õnnestub siiski peatada. Kõik suure käraga alustatud reformid (haldusreform, politseireform, pensionireform) on takerdunud ja ebaõnnestunud. Pensionireformist on kujunenud lausa vanainimeste petmise ideoloogia, aga valel on lühikesed jalad. Ebaõnnestunuks pean ka eelarvet. See pole tasakaalus ei sotsiaalselt ega regionaalselt. Liiga väikesed on riigi toetused lastega peredele ja regionaalse arengu projektidele. Meie rahva kiire kahanemine aga jätkub. Hea tahtmise korral ei oleks võimatu anda riigieelarvest üks miljard krooni lastega perede ja teine miljard regionaalarengu toetuseks. Mis õigusega räägivad valitsuse esindajad Eesti suurest edust, kui meid sureb aastas 19 000, aga sünnib vaid 13 000! Sellist allakäiku väike rahvas endale lubada ei või. Kolmikliit pole mõistnud või soovinudki mõista eesti rahva kõige suuremat probleemi, pole vaevunud otsima sellele lahendusi. Püütakse jätta muljet, et kõik on korras, et Eestit ja Mart Laari välismaal aina kiidetakse. Aga ainult kogenematu poliitik ei taipa, mis on selle kiituse hind. Kiidetakse meid peamiselt selle eest, et oleme väliskonkurentsis ühepoolselt loobunud oma tootjate kaitsmisest ja toetamisest. Suured lubadused välisturgude avamisest ja ekspordi suurendamisest jäid ju ka mullu katteta. Oleksime Euroopa turul näiteks piimasaaduste osas üsnagi edukad, aga meil ei lubata teiste riikidega võrdselt konkureerida. Samas on meie võimuladvik rääkinud eksitavalt Eestist kui avatud majandusega riigist. Aga see pole ju mingi avatud majandus, kui kauba liikumine on avatud vaid selle sissevedajatele. Samas kitsendatakse meie eksporti, meie aga oleme nõus kõigega, laseme ennast aina kiita... Õnneks tegi Mart Laar meile jõulukingituse — otsustas loobuda peaministri ametist ja minna kergemale tööle. Seda olen talle ammu soovitanud. Murrang Eesti poliitikas on siiski alanud ja ma loodan, et oleme õige tee alguses. Läbi käia on pikk maa. Me ei pea õigeks, et 1. aprillist suureneb pension keskmiselt ainult 130 krooni, eluks vajalike kaupade ja teenuste hinnad aga lausa hüppavad kõrgustesse. Vastupidiselt lubadustele ei suutnud kolmikliidu valitsus ka mullu tööhõive suurendamiseks midagi teha. Teatavasti sõltub tööhõive suuresti hariduse tasemest, enamik haridusega seotud uuendusi, niipalju kui neid üldse oli, aga nurjusid. Ikka ei saada aru, et haridusse investeerimiseks võib julgelt laenu võtta, sest selle valdkonna arendamiseks kulutatud raha tuleb mitmekordselt tagasi. Mida vähem oli mullu arukaid otsuseid ja tegusid, seda agaramalt nokitseti tühiste asjade kallal. Näiteks ID-kaardid. Mida teeb selle kaardiga mõne kauge metsaküla elanik, ja ega minulgi seda vaja ole. Eesti brändi otsimine ei kannata aga mingit kriitikat. Samal ajal kui meie oleme hõivatud brändi otsimisega, varastatakse Soome politseikomissar Tallinna südalinnas paljaks. Kui ideed on otsas ja tõsistele probleemidele ei osata lahendusi leida, siis hakatakse aega raiskama riigi nime, lipu ja vapi muutmise arutamisega, eksitades vaid rahvast. Paljuräägitud rahvuslikku kokkulepet mullu ei sündinud. Ometi oleksime seda vajanud eelkõige pensionide märkimisväärseks suurendamiseks, hariduse tõhustamiseks, rahvuse elujõu turgutamiseks ning regionaalarenguga seotud küsimuste lahendamiseks. Tähtsaim on siiski meie rahvastiku tervis ja elujõud. Just president Arnold Rüütel peab väga oluliseks, et ühiskond taasväärtustaks perekonna, et eesti rahvas ja eestlus jääksid püsima. Samad prioriteedid on ka Eestimaa Rahvaliidul. Arvan, et ka meie ajakirjandus peaks senisest palju enam hindama perekonda. Rahvaliidu eesmärk on stabiilne normaalne perekond, kus perekonda võib majanduslikku kitsikusse sattumist kartmata rahumeeli muretseda 3—4 last. Meid ei huvita kiitasaamine Maailmapangalt või Rahvusvaheliselt Valuutafondilt. Püüame teha kõik selleks, et Eesti ühiskond pöörduks tagasi püsiväärtuste juurde, siis tuleb ka rahva tervis ja elujõud. Soovin Videviku lugejaile kõike head, aga ka oma peaga mõtlemist ning oskust eristada sõnavahtu tuumakast ideest! Kui meil on tõesti soov midagi muuta just nüüd, mil Eesti riigil on väga raske aeg, arvestagem sellega, et valimiste päev pole enam kaugel... Vahendas Eero Laidre |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||