|
||||
Nr 45 (1076) Neljapäev, 20. detsember 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Üks aastaaken on jälle sulgumas. Hingedeaja küünlavalgusest on saanud advendisära. Õues vähemasti. Kas meis enesteski? Tulevad valged jõulud, taas lauldakse lapsepõlvest tuttavaid laule. Taas meenutatakse, kuidas oli siis, kui… Aina vähemaks jääb neid, kes võivad mälestusi aisakellade helinast ja kirikusõidust, särisevaist verivorstidest ja kõigest kaunist (raamatuist tuttavast) tõesti omaks nimetada. Maailm muutub liiga kiiresti, vanemad, lapsed ja lapselapsed kõnelevad eri keelt, nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Argiasjad neelavad vaimujõudu. Ebakindlus kasvab, toidukorv on aastaga 5,9 % kallimaks läinud. Banaanid võib ju ostmata jätta, nende 22 % hinnatõus ei häirigi, aga kõik muu… Elektrihind kerkib, elukallidus tõuseb, meie aga abistame vaest Kreekat. Pole põhjust imestada, et kasvab rahva pahameelgi. Hiljuti avaldati Harta 12, toosama ärksate mõtlejate avalik kiri, mis meie elu valupunkte osutades lühikese ajaga 17 000 toetusallkirja kogus. “Ei ole kõne väärt,” on rõhutanud koalitsioonipoliitikud. Nii väike toetajate arv kinnitavat, et meie asjad olevat kenasti korras, meie majanduskasv kiirem kui kusagil mujal. Et Reformierakonna toetus on paari kuuga langenud rohkem kui 10 % ning on praegu kõigi aegade madalaim, ei ole seegi veel asjalikku analüüsi ja sellest tulenevaid otsustavaid järelmeid pälvinud. Võib-olla ei olegi parim aeg tõsiste poliitikajuttude ajamiseks, võib-olla tuleks praegu tõesti poliitikutelgi oma suksudel rangiroomad lahti lasta, anda kõigile aega argimuredest välja rapsida. Tänavaid ääristavad suured plakatid, mis teatavad, et parim jõulukink on olla lähedastega koos. Vahest peaksime tõesti kõik uuringud ja baromeetrid unustama!?! Ei ole kellelegi kahte elu kingitud, kibenukker on tõdeda, et selle ainukese kõige kaunimad päevad on poliitika sipelgapesas kadunud, lastud argiasjades sumades tuulde lennata. Kõik see kaunis, mis kordumatule hetkele värvi annab, on kuidagi märkamata jäänud, olgu see siis lapse soe naeratus, memme pehme pai või… eks neid võisid on igaühel ja igaühe jaoks. Just nüüd, advendiajal, peaksime aja maha võtma, (hinge)peeglisse vaatama, küsima endalt, mida suudan, tahan, oskan anda teistele sellist, et see “aja pimeda ja nõnda valge” veel valgemaks muudaks. Ei korrata asjata, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Seda tuleviku-Eestit me kõik, moel või teisel, kujundada ihkame, nii hartalased, võimurid kui ka tädi Maali, maalt ja hobusega. Vahest aitab tulevikupilti selgemaks joonistada just see, kui, aeg maha võetud, tagasi vaatame. “Kestmine tuleb seest,” on öeldud. Ehk aitab kestmist, jõudu endasse vaadata ja teistele mõelda ka sügisest saadik ETVs olnud Vahur Kersna saatesari pinkidest. Iga pink on rääkinud loo inimesest, keda tema kodumail on selle vääriliseks peetud, et talle on nimeline pink pühendatud. Kellele, kuhu, miks, seda on otsustanud paikkonna inimesed. On meie hulgast ammu lahkunuid, kelle elutöö nüüd taas meelde tuletatud ja kaugemale kõlama pandud. On neid, keda oleme veidi ehk kadestanudki küll elujõu, küll tarkuse, küll imetabaste oskuste pärast, inimesi, kes elavad sedasama ajuti tigedaks tegevat, kasvava elektrihinna ja kallineva toidukorviga elu mis meiegi. Ainult et nemad on osanud sellest kõigest üle olla, on osanud argiasjade kõrval pühapäevas elada. Meenutagem Kaika Lainet, Kihnu Virvet, Terese Raidet… Arvan, et pühendustega pinke on Eestimaal nüüd juba palju-palju rohkem kui need mõniteist, millel Kersna oma saate kangelastega või nende lähedastega on istunud. Usun, et omakandi väärt inimesi osatakse märgata ja tahetakse meenutada ka siis, kui telepilt seda ei näitagi. Olen mõelnud oma kodusaarest Hiiumaast. Eks igal pool ole juhukülalisi, suve- ja supelsaksu, kes oskavad kauneid paiku teistelegi kauniks pajatada. Tahaksin näha selliseid pinke, mis on tehtud nende inimeste mälestuseks, kes noid paiku on elus hoidnud, kauniks teinud. Tahaksin pinke, mis meenutavad mehi ja naisi, kes kündsid ja külvasid, kolhoosiaastatel loomi laudas kas või männikasvude ja kadakaleotisega püsti upitasid, oma lapsed parema elujärje peale koolitasid ning maaelul hinge sees hoidsid. Kusagil Lõuna-Eestis on pühendatud eesti emale sammas. Küllap võiks olla, peaks olema igas külas, kiigeplatsil, piirikivi juures või mõnes teises selle külakoha südamepaigas kõnekas tähis nendele, keda enam ei ole, aga kelleta see paikkond oleks hoopis ilmetum ja hingetum olnud. Advendiaeg ja aastalõpp on meenutuste ja ootuste aeg, aeg mõelda neile, keda enam ei ole, ja neile, kes tulevad pärast meid. Kõrvuti poliitikameluga, olmeaskeldustega ja usalduste ning umbusaldamiste müraga on aeg olla iseendaga, mõelda lähedastele. Päkapikusussid ja ere kingikott valge habemega taadi käes on ju toredad, ent veelgi parem on, kui saame koos olla, üksteisest hingetuge leida, saame uue aasta akna avada veidikenegi tugevamate ja targematena, kui oleme olnud mullu. Ei andnud seda jõudu Moskva, ei anna ka Brüssel, isegi Toompeast ja Kadriorust jääb seetarvis väheks. Seda hingerammu, millega maailmas toime tulla homme paremini, kui tulime eile ja tuleme täna, leiame ikka vaid üksteisest, kõige lähedasematest ja kõige armsamatest inimestest. Olgu meil kõigil jõudu otsida ja leida, hoida ja armastada!
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||