|
||||
Nr 44 (1075) Neljapäev, 13. detsember 2012 |
||||
Arhiiv |
Demokraatia kui helesinine unistus. See oli mitte ainult meie rahva unistus, vaid ka ilus lootus, õigustatud ootus, kindel tahe ja ülesanne. Põhiseaduse Assamblee ühe liikmena on hea meenutada, et kaunisõnalisele preambulile järgnes § 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Peagi tuli aga fassaadi tagant näha ka muud. Maaliitlasena võtsin oma üheks eesmärgiks järgida § 1-s sisalduva demokraatia sõna ja mõtet: < seadustada presidendi otsevalimine, sest rahvas oli selles asjas oma soovi selgesti väljendanud, < tagada rahvale seadusandliku algatamise õigus, < keelustada igasugused inimkatsed. Ent sellesuunalised korduvad parandusettepanekud hääletati Riigikogus maha. Kardeti, et rahvas valib vale presidendi. Väideti ka, et siis muutuvat riik parlamentaarsest presidentaalseks. Nii saigi rahvas presidenti vaid ühe korra valesti valida. Seda valikut Riigikogu parandas, valis ise ja sisuliselt sülitas demokraatia mõttele põhiseaduses. Riigikogus korraldati presidendivõi- mu järjepidevuse üleandmiseks etendus, kuhu ei kutsutud nii häid kui ka halbu aegu koos eesti rahvaga läbi elanud Arnold Rüütlit, seevastu tuli eksiilist kohale presidendi kt Heinrich Mark. Riigikogu liikmetel võeti sellel etendusel põhiseaduse vastaselt sõnaõigus, mille kohta esitasin protesti. Võimu järjepidevust hakati mõistma nagu juppi nööri, millega siduda kokku 1940. aastal okupeeritud Eesti Vabariik 1992. a taasiseseisvunud Eestiga. Maaliidu auesimees Ernst Kirs põhjendas pikas kirjas, tuginedes Tartu Ülikooli riigiõiguse koolkonna põhimõtetele, rahvale seadusandliku algatuse õiguse kehtestamise nõuet, et „rahvaalgatusõigus on olnud põlvkondade vältel Eesti rahva õigustunnetuse süda“. See kiri jäeti arvestamata. Tõenäolise sooviga alustada Eesti Vabariigis kogu rahvast hõlmavaid sotsiaalseid ja juriidilisi inimkatseid (¨okiteraapia, kiirprivatiseerimine jms) jäi kirja § 18-s: „Kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele.“ Muidugi polnud ¨okiteraapia meditsiini- ega teaduskatse, nii nagu polnud seda ka sotsialismi ehitamine või massiline küüditamine. Pärast Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse (KMÜ) valimisvõitu (42 kohta Riigikogus) keelustati põhiseaduse vastaselt valimisliitude moodustamine, kuigi § 48 ütleb, et igaühel on õigus koonduda mittetulundusühingutesse ja -liitudesse. Seda keelustamist nimetati põhiseaduslike õiguste riiveks. Küll aga hakati seaduslikuks pidama kolmikliidu valimisblokki. Parteide kohtumisel Suurettevõtete Assotsiatsiooni meestega ütlesin pärast meile tehtud ettepanekute ärakuulamist, et Maaliit ei vaja nende sponsorraha ega aja nende asja. Me ajame nende inimeste asja, kellel pole raha anda. Ning lahkusin sellelt ürituselt. Me polnud teistest paremad, sest saime valimisreklaamiks meie liitlaste raha, kes olid selle hankinud. Mõni aasta hiljem ütles ärimees J. Käo, et Eesti parteide eetika olevat veider, küsitakse-võetakse raha ja pärast ei tunta mingit kohustust. Ettevõtjate ettepanekud aga tuleb kindlasti tähelepanelikult ära kuulata, sest nemad moodustavad majanduse arengu mõttes otsustava osa ühiskonnast. Veel hiljem ilmusid poliitikasse end äraostmatuteks nimetanud, kuid peagi selgus (ja hiljem on veelgi enam selgunud), mida see sõna tegelikkuses tähendab. „Lapsesuu“ saates küsiti: Kes on poliitikud? Esimene laps vastas, et need on inimesed, kes varastavad. Teine lisas, et nad võtavad teiste inimeste asju ja ei anna tagasi. Lapsedki teavad, kes juhivad meie riiki. Kui oli lõplikult ja vastuvaidlematult tõeseks osutunud, et valimisraha kulutamise ja valimistulemuste vahel oli otsene seos, lineaarne korrelatsioon, ligikaudu miljon krooni parlamendikoha saamiseks, siis esitasin valimiskomisjonile üksikasjaliku teksti valimiste ebademokraatlikkuse kohta. See lükati ilma minuga arutamata tagasi. Päevalehes avaldati minu kohta mõned solvavad märkused. Minu esitatud teksti ei avaldatud. Ilmselt ei huvitanud ajakirjandust meie demokraatia olemus ja võib-olla polnud ka rahvas veel aruteluks küps. Kui siia lisada opositsiooniparteide juhtide vastased persekutsioonid, keeldumine Keskerakonna juhtidega läbirääkimisest, võimuparteide segased rahastamised, korruptiivsed relvaärid, kõrgete ametite, ettevõtete nõukogude ja sinekuursete töökohtade (s.o väga vähe tööd nõudvate tulusate ametite) jagamine oma poistele, rublamüügi afäär, raha kadumine VEB-pangast, rahva vara erastamine ja ärastamine, jultunud valetamine valimiste eel ja järel, kodakondsuse süsteemne müük, võimude ebaproportsionaalne valikuline käitumine, ühetaolisust ignoreerivad ja kahtlust äratavad e-valimised, presidendivalimiste farss jm, siis on umbusu ja pettumuse põhjusi sel määral, et polegi vahest võimalik selgitada nendest igaühe otsemõju demokraatiale. Nii on rahvavõimust sisuliselt saanud rahavõim, demokraatiast näiv- ehk kvaasidemokraatia. Aga et erastamisest saadud eellastelt pärandatud raha on otsas, laenud ja liisingud koormavad elanikke, ettevõtteid ja omavalitsusi; töö ei toidagi ja tööpuudus on suur, suur osa põlde on söötis, palgad-peretoetused väikesed jne, siis pole mingi ime, et rahvas lahkub riigist, naised keelduvad sünnitamisest, lapsed kogunisti nälgivad ja must mure ajab appi karjuma. Mõttetalgud mäletatavasti ei pakkunud mingeid lahendusi. Harta 12-le järgnenud presidendi kärajatest on tulemas järjekordne ühes suunas viltune jutupidu. On juba arvatud, et eelarvesse parteide tarbeks peidetud raha (DASA) võidaks kärajateks ära kulutada. On neidki, kes on arvanud, et kui teeks seda Ärma talu kaudu. Demokraatia on ilus unistus. Liiga ilusad unistused purunevad tavaliselt tuhandeks killuks. ARVO SIRENDI |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||