|
||||
Nr 44 (1075) Neljapäev, 13. detsember 2012 |
||||
Arhiiv |
Kestab advendiaeg. See on maailmas tunnustatud jõulu- rahu ootamise aeg. Aga miks meil siin armsal Eestimaal on rahvas ikka veel ärevil? Kas selleks on siis põhjust? Miks meil tuleb jälle küsida: Mis saab? Kuhu me liigume? On siis põhjus jätkuv, aga kohe veelgi rängem hinnatõus või hiljuti alasti avalikuks tulnud erakondade rahastamine, mida paljud juba ammugi nagu teadsid ja hukka mõistsid, või hoopis meedia järsk kursimuu- tus erakondade tegevuse hindamisel? Lahendust pakuks justkui Harta 12 , kuid minul ja paljudel minu suhtlusringkonna inimestel ei ole suurt usku seda tüüpi inimestesse, kes on harta ilmutanud. Nende hulgas peaaegu puuduvad inimesed, kes saaksid ette näidata oma tööga loodud tegelikke väärtusi. Nende taotlusi väljendavad ilusad, kohati ka akadeemilise väärtusega sõnad, mis paiguti kõige paradoksaalsemal kujul muudavad nende väljatoojad hoopis selle vastandiks, mille poole püüeldakse. Kuidas siis tuleks talitada meil, vanemal põlvkonnal? Valitsus ja võimuerakonnad ütlevad, toetudes statistikale ja Euroopa tulemustabelitele, et riigi valitsemisega ja rahva tuleviku kindlustamisega olevat hästi toime tuldud, aga opositsioon ja paljud liikumised kuulutavad (abiks elektri hind, laste abirahad jm), et kõike saavat märksa paremini korraldada, kui nemad ise oleksid võimul. Varsti tulevad kohalikud ning seejärel teisedki valimised ja nendel kõigil on just vanemal põlvkonnal kui kõige arvukamal valijaterühmal määrav tähtsus. Nüüd õhutatakse vastasseisu, aga kelle poolt siis viimaks olla? Iga inimese õigus on ise vabalt otsustada, aga väga loodan, et järjekordselt ei mindaks reklaami õnge või ei aetaks vana kaevu enne täis, kui uus on valmis saanud. Kas on sobiv täitma enamiku lootusi niisugune erakond, kelle üks peamisi eestkõnelejaid on kolmandat põlve revolutsionäär-vastasseisja, kelle lühike ministriaeg ei pakkunud midagi rõõmustavat? Kas nüüd ollakse siis piisavalt targad tegutsema reaalses elus, mitte vaid teoreetilisi tarkusi jutlustama? Või sama erakonna juhtpoliitik, kelle praktilise juhtimistöö katse ühes spordiliidus äpardus? Kas nendetaoliste üleskutset, et austagem üksteist ja tehkem koostööd, saab tõsiselt võtta, kui seesama isik on välisriigi esindajatele öelnud, et ta jälestab rahva enamuse valitud riigi presidenti? Aga just nõnda kirjutati temast hiljuti ajalehtedes. Just niisugused näevad välja nüüd pööret kavandavate poliitiliste jõudude mõnedki esindajad. Mul oli sugulane Enn, tubli ekskavaatorijuht, kes tavatses öelda, kui tal maaparandustöödel närv päris mustaks läks: „Tuleb ikka mõelda ka.“ See oli tema jaoks juba küllaltki kõva sõna, sest halvemini öelda ta lihtsalt ei saanud. Olen Videvikus kirjutanud ka tipp-poliitikust, kes vaimustas 1992. a rahvast lubadusega, et tema tahab elada riigis, kus kõik on võrdselt rikkad. Sellest ei tulnud ju midagi välja ja Videvikus pani keegi ka minule pahaks, et mina niiviisi mõtlevat. Tegelikult oli see kriitika ennast kiitvate poliitikute pihta. Olen kirjutanud ka tõelisest tippharitlasest, akadeemikust, kes poliitikas ei osalenud ja arvas veel enne oma surmagi, et poliitikasse peaks tahtma ja poliitikuks saama ikka inimene, kellel on ka võimed ning kogemusvara ette näidata. Nüüd tahan rääkida siis kolmanda kategooria inimesest. Tema nagu Enngi oli ja on inimene „tööpingi tagant“. Laine Sõer on 85-aastane käsitöömeister Rahvakultuuri Keskuses, suurepärane tikkija. Tema silmapaistvate isikuomaduste hulka kuulub kindlasti ka see, kuidas ta suhtub poliitikasse. Ta ütleb: „Tuleb ikka ise mõelda.“ Nii temasugustel kui ka kadunud Ennu taolistel on selged arusaamad, kuidas elu saab minna paremaks, ja kõva töö selle eesmärgi nimel. Niisuguseid inimesi sooviksin näha võimulepürgijate hulgas. Üldtuntud on Brasiilia riigi praegune suur edu (maailma)majanduses ja rahva elujärje parandamisel. See on saavutatud viimase kaheksa aastaga, kui riigitüüri juurde sai Lulu (da Silva). Tema tuli rahva hulgast, mitte varem valitsenud „kõrgintelligentsist“ ja sõjaväehuntadest. Ehk oleks meilgi tarvis tuua valimisnimekirjadesse võimekaid tegijaid rahva hulgast, mitte poptähti, olgu siis poliitbroilerite või kollaselaigulise meelelahutusmeedia vallast? On advent, jõulurahu ja mõtlemise aeg. Mõelgem siis oma Eesti peale, aega ju on. Kiirustamine valikutega maksab valusasti kätte. Head jõulurahu! KALJU LUTS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||