|
||||
Nr 44 (1075) Neljapäev, 13. detsember 2012 |
||||
Arhiiv |
Tunne Kelam Videvikule:
Mida olete saanud vanemailt? Olen saanud neilt tervikliku, eksistentsiaalse elutunnetuse. See tähendab teadvustada oma vastutust inimelu põhiküsimuste eest – kust me tuleme, mis on meie elu mõte ja kuhu läheme? Ma ei ole neile küsimustele suutnud vastata kohe, need on minus küpsenud, kuid algus tuli vanemailt – arusaam, et elu on väga tõsiselt võetav ja püha, et see ulatub füüsilise olemasolu raamest kaugele välja ning et minu ajalik, 70–80 aasta pikkune elu on vaid üks etapp pikast olemisest. Kuid see on väärtuslik etapp, millega kujundame oma tulevikku, mille eest tuleb vastutust kanda ja eksamit anda. Minu isa õppis maalikunstnikuks, kuid pühendas kogu oma elu vaimulikule tööle, milles põhiküsimus oli panna inimest mõtlema ninaesisest kaugemale – sellele, mis tuleb pärast seda, kui aastad on märkamatult mööda lennanud. Küsimusele: kus veedad oma igaviku? Kas ühiskonnategelane peaks hoidma oma käed ja mõtted puhtad? See on iga kodaniku kohus. Avaliku elu tegelased kannavad suuremat vastutust ja peavad eeskuju andma. Kõik see taandub tegelikult iidsele kümnele käsule: sa ei pea valetama, varastama, abielu rikkuma, himustama seda, mis sulle ei kuulu, jne. Siit saabki arusaadavaks religiooni otsustav roll käte ja mõtete puhtana hoidmises. Inimene üksi on nõrk ja igaüks võib hõlpsasti langeda kiusatuste ohvriks, mida vabandame sellega, et ega keegi ju teada ei saa, ega see välja ei tule. Religioon ütleb selgelt, et pole midagi varjatut, mis ei tuleks ilmsiks, et Jumala silm näeb kõike ja sellest kõigest tuleb inimesel kord ka aru anda. Et käituda ausalt, peab inimene esmalt ausalt tunnustama oma ürgset kalduvust ebaaususele, lõpetama peitusemängu oma mitmesuguste nõrkuste ja pahede varjamisel ning otsima tuge Jumalalt. Ideaalselt puhaste mõtete ja käitumisega inimesi pole olemas. Kuid igaühel on võimalus oma ebapuhtust tunnetada – mida varem, seda parem – ning leida abi eelkõige inimeseülesest allikast. Headest kavatsustest, nõustamisest ja kontrollorganitest ei saa loota sajaprotsendilist lahendust aususe ja puhtuse küsimuses. Süvenev eemaldumine kirikust on jätnud meie rahva vaimuellu tühiku. Kas seda oleks veel võimalik täita? Kuidas? Olen küsimuse asetusega täiesti nõus. Kõik traditsioonilised suured kultuurid on olnud viljakad ja püsiva mõjuga, kuivõrd on üritanud luua tasakaalu ning seost elu kõrgema mõtte ning igapäevase praktilise elutasandi vahel. Selline seos, elu üheaegne mõtestamine niihästi maisel kui ka vaimsel tasandil välistas moodsale kultuurile nii iseloomulikuks saanud tühikud. Tänapäevaste tühikute täitmine algab minu arvates sellest, kui miljonid moodsad inimesed neid tühikuid teravamalt tunnetama hakkavad, jõudes arusaamisele, et üksnes aineliste vajaduste rahuldamine ning meelelahutamine ei tagagi täit rahuldust ega suuda inimese elu kaugemas perspektiivis mõtestada. Vahendid tühikute täitmiseks on ammust aega olemas, probleem on pigem selles, kas inimesed tunnetavad vajadust nende vahendite suunas kätt sirutada. Meie suur mõtleja Uku Masing on kirjutanud: “Usk Jumalasse annab inimesele vere ja liha, ilma selleta on ta kunstlikest ainetest robot. Ühendus Jumalaga paneb inimese lokkama ja õitsema ja nõmmemaast saab põld.” Kas kirik on teie arvates teinud kõik võimaliku, et rahvas ja ka poliiteliit oleksid vaimult tugevamad? Kirik ei ole kindlasti vaimset tervist turustav firma, kes pakub oma teenust. Omal ajal – 18. ja 19. sajandil, s.o ajal, mil kogu rahvas kuulus kirikusse – tervendasid ja värskendasid koguduseliikmed kirikut altpoolt tulevate usuliste algatustega – hernhuutlaste, vennastekoguduste liikumised. Kuid eelkõige on kirik sild, mis ühendab ajalikku igavikuga. Ühendab aja mõjul lagunevat ebatäiuslikku värske vaimse allikaga, mis kunagi ei kuiva ega läppu. Seega pole mõtet oodata kirikult mingit ideaali, mis peaks meid imepäraselt hädaolukordadest päästma, vahele astuma, samal ajal kui me ise normaalses elus kirikule üldse tähelepanu ei pööra. Kirik sisaldab loomuldasa inimlikke nõrkusi ja küündimatust, kuid ta kehastab alati sügavamat, hingematvat visiooni inimelu mõttest ja kestvusest. Kristliku religiooni realistlik sõnum on see, et inimene on ebatäiuslik, alludes pigem nõrkustele ja halvale, ning kirik suudab talle ainsana pakkuda tuge, anda jõudu, järgimaks head. Et kirik saaks maksimaalselt täita oma rolli inimese toetamisel, on tarvis, et inimesed ise võtaksid aega mõtestada oma elu, kaasa arvatud selles esinevaid tühikuid, võtaksid aega kirikus käia. Religioonivaenulikud diktatuurid on selgelt näidanud oma suutmatust kirikut välja juurida. See pole kusagil korda läinud ega õnnestu see ka tulevikus. Kirik, söandan väita, on viimane institutsioon, mis maa pealt kaob, enne seda lagunevad kõik teised. Mida on teile andnud osalemine poliitikas? Olen veetnud pool sajandit oma elust diktatuuri tingimustes. Omal käel poliitikategemine oli seal karmilt karistatav. Seega ei ole ma õnneks kunagi saanud endale seada selliseid eesmärke nagu paljud nüüdsed karjääripoliitikud – milline erakond valida, et elus paremini edasi jõuda? Minu poliitikategemine algas omamoodi enese alalhoiu instinktist – kuidas säilitada ausus ja isikupära, et mitte kaasa triivida valeliku massipropaganda vooluga. Lugedes Sol¸enitsõni kuulsat kirjutist “Elagem valeta”, mõistsin, et olin neid põhimõtteid hakanud juba ka ise rakendama. Ma ei hääletanud kunagi nn valimistel kommunistliku nimekirja kandidaatide poolt, ülikooli teisel kursusel otsustasin mitte osaleda ametlikel mai- ja oktoobriparaadidel, otsisin innukalt alternatiivseid infoallikaid, õppisin selleks keeli. See viis üsna loogiliselt teadlikuma tegevuseni, mille siht oli niihästi ajaloolise ebaõigluse kui ka üha jätkuva vägivalla teadvustamine ning sellest Lääne avalikkuse informeerimine. Jõudsin arusaamani, et üksnes iseseisva rahvusriigi taastamine saab takistada eestlaste muutumist omaenda kodumaal vähemuseks. Oleksid asjad Moskva koloniseerimispoliitika kursil jätkunud, oleksime nüüdseks juba vähemuse seisundis. Minu otsene poliitiline tegevus algas 1972. a ÜROle adresseeritud memorandumi teksti koostamisega ning jätkus 1988 Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutamisega, millega visandati uus eesmärk – täielikult sõltumatu rahvusriik. Olin kodanike komiteede liikumise ning järgnevalt Eesti Kongressi juhte. Kogu see tegevus polnud tavaline poliitika, vaid üritas rahvaalgatustele toetudes koostööd eri liikumiste vahel. Et saavutada rahvuslikku põhieesmärki – iseseisvuse taastamist.Seetõttu ei loe ma end tavapäraseks poliitikuks. Mul pole veres rivaalitsemist ja konkurentidele ärategemist. Eriti Euroopas Eestit esindades oleks see lausa kahjulik. Peame võimalikult tugevalt ühte hoidma ja jõud ühendama, siis suudame kaitsta Eesti rahvuslikke huve. Tulemusi ei saavutata teisi süüdistades või solvudes. On mõtet olla sõbralik ja avatud ka teiste mõtetele, teretada, tänada ja tunnustada, kui selleks vähegi põhjust on. Ja mitte kunagi kaotada usku, et ka endasse sulgunud ning näiliselt ebasõbralikud inimesed võivad meeldivalt muutuda. Seda on poliitika mulle õpetanud. Kui palju jätab poliitikutegevus teile vaba aega? Millega seda täidate? Poliitika on nagu pikamaajooks. Et pingerikkas elus jätkusuutlik olla, on tarvis vaba aega endale teadlikult planeerida. Lõõgastumine on vajalik, et oma tööga paremini toime tulla. Tuleb astuda tavalisest rutiinist välja. Kodus veedetud päeval on kõige parem vaheldus koos abikaasaga õhtusööki valmistada ning hiljem talle mõnd huvitavat raamatut ette lugeda. Laupäevahommikutel on võetud heaks tavaks siirduda Viimsi taluturule. Püüan jalutada, treppidest kõndida ning ujuda – võimalusi on alati! Käime meeleldi kontsertidel ja kuulame kodus head muusikat, jalutame ning läheme loodusesse käepäraste fotoaparaatidega, et nähtut jäädvustada. Mängin ka ise vahel klaverit. Vaba aega on tore ja vastastikku rikastav veeta ka lapselastega. Üks vaba aja võimalus, millele olen hakanud mõtlema, on võtta pühapäeva tõsiselt. Iidsetest aegadest on kujunenud nii, et seitsmest nädalapäevast üks on eriline. Ega seda meil asjata pühaks päevaks nimetata. Sel päeval ei tohtinud näiteks juudid mitte midagi töist teha. Euroopa Parlamendis on minu Baieri kolleeg algatanud liikumise pühapäeva seisundi taastamiseks tõelise puhkepäevana – päevana, mis on pühendatud Jumalale ja perele või ligimesele. Suur osa meie pingetest lähtub tõenäoliselt sellest, et me ei oska vahet pidada igapäevases rabelemises, et meil on haihtunud arusaam pühadusest. Kui kõik toimetamised, askeldused ja muretsemised (ja päevad) on täiesti segamini, siis on inimesed palju närvilisemad ning võimalusi taastumiseks jääb märksa vähemaks. Oleme oma perega aastaid seadnud pühapäeva keskseks sündmuseks jumalateenistuse, millest puudume vaid reisil olles. See on hea võimalus tänuks ja vaimseks hingamiseks. Püüame vältida sel päeval seltskondlikke või poliitilisi üritusi, võimalikult ka ostlemist, sest oleks hea, kui poemüüjad samuti saaksid pühapäeva kodus veeta. Heale kontserdile või sõprade sünnipäevale on muidugi mõttekas minna, kuid päeva rõhuasetus peaks kuuluma siiski perele ja lähedastele. Küsis IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||