|
||||
Nr 43 (1074) Neljapäev, 6. detsember 2012 |
||||
Arhiiv |
Tavapäraselt on ajakirjanikud need, kes koguvad ja edastavad uudiseid, paljastavad pahasid ja (oma sõltumatuse märgiks?) ülistavad ülemusi. Vahel huvitavalt, aga enamasti igavalt, vahel skandaalidest, siis jälle skandaalide puudumisest, vahel rahvuslusest, siis rohkem internatsionalismist, mida uuemal ajal esitatakse üleilmastumisena. Siin toimitakse vastupidiselt tavapärasele – lugeja kirjutab ajakirjanikest ja ajakirjandusest. Ja ei pressi peale newspaper terminist ja kontseptsioonist tulenevat uudist, vaid näeb ajalehe missiooni aja ja tema rüpes toimuvate muutuste valgustamises. Kirjutama ajendasid autorit Heinrich Marga ja Enn Sarve hiljuti avaldatud kirjavahetus, kus rõhutati ajaloosündmuses vahetu osaleja info väärtust – see on asendamatu. Ehk on siis asendamatud ka minu eredamad mõtted ja praegused kogemused Postimehest. Alates möödunud aastasaja kuuekümnendate aastate algusest olin Postimehe eelkäija Edasi toimetuse sagedane külaline tosina aasta vältel. Mul oli õnn tuttavaks saada Edasi kultuuriosakonna juhataja August Luuriga. Tema istus toimetuse akna all vastakuti Leo Metsariga. See asend võimaldas pidevat ülevaadet suurest sammastega majast teisel pool tänavat – kes ülikooli peauksest sisse-välja käisid ja kas nad läksid kohe ülikooli kohvikusse või kadusid linna peale. Toimetus ise oli läbisõiduhooviks Tartu ja kogu Eesti loometegelastele, uks oli avatud hiliste tundideni ja keegi ei küsinud, mis sul sinna asja. Voldemar Kures oma mälestustes möönab, et Saksa okupatsiooni aegses Postimehe toimetuses elas riigimees Jaan Tõnissoni vaim, nii toimetuse mõtteruumis kui ka tubades. Just tema juhtimisel sai eelviimasel sajandivahetusel Postimehest eesti rahvusluse peamine häälekandja. Rahva hulgas oli Tõnisson nii populaarne, et inimesed tõusid Tartu rongi vagunis püsti, kui Tõnisson sisse astus. Nii rääkis minu isa, kes oli olnud seesuguse sündmuse tunnistajaks. Sel ajal oli vana veel tunnustuseks ja Tõnissoni hüüdnimeks oli Vana Jaan, aga ka Koodi-Jaan tema terava sule pärast. Tõnissoni vaim elas mõneti Edasi toimetuses jätkuvalt veel kuuekümnendatelgi. Sõprade ringis oldi uhked oma suurele eelkäijale ja sellele, mis temast oli säilinud ruumis ja mälus. Edasit trükiti Tõnissoni-aegsete masinatega. Toimetus andis keisrile seda, mis keisri kohus, ja töötas oma rahva huvides – või nagu Johann Voldemar Jannseni kõnepruugis “munnade peal köndima”. Otsiti ja viljeldi neid teemasid, mida kaheksakümnendatel hakati nimetama Eesti valupunktideks. Õhkkond oli üheaegselt nii töine kui ka reibas, lõbuski – hambamehed käisid siin end välja elamas. Anekdoodid ja teravmeelsused kanti toimetusse kokku ja sealt levisid need kuhu iganes. Edasi oli tollal oma formaadis unikaalne nähtus kogu N Liidus, eriti pärast sotsioloogilise uurimistöö “Teie arvamus” käivitamist vaimuvedur Ülo Vooglaiu vedamisel. Siin käidi ligidalt ja kaugelt mõõtu võtmas. Üks näide ühest algatusest kuuekümnendate aastate lõpust, seitsmekümnendate aastate algusest. Edasi kaastööliste eestvõttel ja avalikkuse osavõtul ilmus pikka aega rubriik ”Iive, iive, iive”, milles arutati selle aja oludes võimalusi rahvuse püsimajäämiseks ja kujundati inimeste hoiakuid. Kui aastail 1960–1965 sündis 12,6–13,5 tuhat eestlast aastas, siis 1968–1972 tuli ilmale 13,8–14,5 tuhat last. Nii sündis kuuekümnendate lõpul ja seitsmekümnendate aastate algul mitu tuhat eestlast rohkem, kui seda võis eeldada kuuekümnendate aastate alguse sündimuse põhjal. On üpriski tõenäoline, et paljud nüüdsed ettevõtlikud inimesed ja nende lapsed võlgnevad oma olemasolu nendele hoiakutele, mida kujundas tolleaegse ajalehe Edasi talitus. Ehk on seesuguseid inimesi ka praeguse Postimehe suures kollektiivis? Aga võib-olla on nad kõik laias maailmas õnne otsimas ja Postimehel tuleks teha uus kampaania!? Keerame nüüd aega ja ajalehte mõnikümmend aastat edasi. Eesti Vabariik on taastatud. Taastatud on ka Postimehe väärikas nimi. Nüüd on ajaleht meediakontserni Eesti Meedia AS lipulaev, nagu seisab suurfirma netiportaalis. Postimees on 100 % Eesti Meedia käes, Eesti Meedia ise jälle 100 % Põhjamaade kontserni Schibsted omand. Kelle oma on Schibsted, seda me nii kergesti juba teada ei saa. Kui üldse. Kümmekond aastat tagasi ujus lipulaev Postimees paarsada kilomeetrit põhja suunas, jättes faarvaatrisse maha Tartu Postimehe. Toimetuskindluse suures ruumis Tallinnas töötab kogum keskendunud noorepoolseid inimesi, ninad arvutis nagu perearstil haige vastuvõtu ajal. Ega nad naljalt sinu peale oma pilku ei tõsta – rahvas ootab uudiseid ja Schibsted kasumit ja mis veel parem – lisakasumit. Aga sa ei peagi neid otseselt tülitama, sest suhtlemine käib meilikirjade teel ja materjali kogutakse ju telefonitsi. Eluvaldkondade kaupa süvenemist enam otseselt ei olegi. Ajakirjanikust on saanud omnivoor, kes täna on suuteline kirjutama alkoholi kahjulikkusest elusale organismile ja homme sümfooniakontserdist ning kolmest suurest B-st. Missugusele merele tüüritakse kunagist rahvusluse kantsi ja tänast ajakirjanduse lipulaeva? Kus on tema sadamad, kust ta võtab värsket vett ja kuhu jätab maha heited? Või laseb need hoopis (elumere) lainetesse ulpima? Sellest ettekujutuse saamiseks käsitleme toimetust kui musta kasti, kuhu teeme päringuid ja pakkumisi ning siis vaatame, mis neist saab. Alustame ajast, mil käis eestluse elujõu kongressi ettevalmistamine. Esitasime palve peatoimetaja Marko Mihkelsonile seda sündmust süvendatult kajastada. Saime korvi. Kolm aastat tagasi pakkusime Toompea Haridusseminarilt probleemartiklit maaelu hääbumisest ja selle võimalikust tõkestamisest. Saime korvi. Palusime Postimeest põllumajandusajaloo sajandiraamatu esitlusele – ei tulnud sealt mitte kedagi… Siis üks helgem kogemus – pärast Riigikogu ruumes toimunud Toompea Haridusseminari koosolekut ja Riigikogu pressiteadet ilmus Postimehes artikkel “Asutused ei oska või ei taha keeruliste probleemidega silmitsi seista”. Rõhutan: algul oli Riigikogu pressiteade ja siis võttis lipulaev Postimees julgesti oma pardale ülikoolide ja riigiasutuste oskuspädevuse põhiteemad. Kui aga palusime Toompea Haridusseminari poolt Postimeest appi tulla ja teadvustada temaatikat Tartu rahu maja (Vanemuise 35) avalikkusele avamise vajadusest ja võimalusest, siis Postimehes sellele ei reageeritudki. Kui Toompea Haridusseminar tõstatas vajaduse määratleda Eesti ja Euroopa Liidu majandussuhete tasakaal ja teavitas sellest Postimehe toimetust, ka siis vastati vaikimisega. Värsked kogemused: umbes kuu aega tagasi valmis riikliku rahvastikustatistika alusel kirjatöö “Veretu laulva revolutsiooni järgsed inimkaotused Mart Laari esimese valitsuse ajal”. Läkitasin selle mitmele väljaandele lootuses rakendada eesti rahva püsimajäämise nimel kollektiivset intellekti. Kirjutis jõudiski mitme väljaande veergudele ja ka netiversioonidesse, kuid Postimehe arvamustoimetusest teatas Alo Raun, et paraku ei ole Postimehe arvamusportaal kaastööst selle praegusel kujul huvitatud; kui soovite seda pakkuda paberkandjal Postimehele, siis võiksite ehk kirjutada. Nii sai tehtud, aga Neeme Korvi lakooniline vastus ei lasknud end kuigi kaua oodata – aitäh pakkumast, aga me seda teksti ei kasuta. Selle taustal meenutan lausa heldimusega läkituse elegantset stiili, kui Rein Veidemann lükkas tagasi artikli poliitikutest ja politikaanidest: “See artikkel on nii hea, et kuidagi ei tahaks seda lühendada, aga Postimehe jaoks tuleks teda lühendada...” Toimetuselt ei tulnud mingit märki sellestki, et äraütlemist põhjendada või rakendada ajakirjaniku oskusi probleemartikli avaldamiseks: kommenteerimine, teisesed arvamused, taotleda autorilt täiendamist või mis iganes. Lihtsalt “EI” nagu mr Gromõko kuulus “No” ÜROs. Nii maandus probleemkirjutis tuhandetest inimkaotustest avaldamise asemel prügikorvi. Aga info leviku tõkestamine ei tee neid kaotusi ju olematuks! Postimehe seesugune talitusviis ei ole kooskõlas Schibstedi kontserni portaalis rõhutatud pressivabadusega ega Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni deklaratsiooni põhimõttega austada avalikkuse õigust tõele. Kas madal oskuspädevus!? Kes suudaks aga tõestada, et kaasuse taga on sügav asjatundmine ja kõrge professionaalsus? Arvatavasti on selle kirjutise lugeja autoriga nõus, et Postimees on Jaan Tõnissoni ehk Vana Jaani rahvuslikku vaimu nüüdseks täiesti eiramas. Seda kinnitavad rohkem kui kümme aastat kestnud testimise tulemused – seitsmest rahvuslikult ehk riiklikult kaalukast ettepanekust kuus tagasi lükatud, Toompealt julgestuse saanud pakkumine vastu võetud. Olemegi jõudnud selleni, mida pealkirja arvestades oli vaja tõestada – Jaan Tõnisson on Postimehest sule sappa saanud. Nüüd oleks vaja veel arutleda kuuekümnendate aastate fenomeni üle – miks Jaan Tõnissoni rahvuslik vaim sel ajal püsis, miks seda polnud hävitanud ei küüditamised, arreteerimised, vangistused ega vallandamised?! Kodanikuühiskonna teooria vastab küsimusele ehk nii: kodanikuühiskonna karakteristikud sünnivad üsna ettearvamatult ja märkamatult. Kodanikuühiskonnal on omad kandjad, kelle kriitiline arv määrab ühiskonna palgejooned. Nüüd võtame kätte Aili Paju päevaraamatud, kus ta kirjutab: Olen siiani veendunud, et isiksuste kontsentratsioon arstiteaduskonnas oli 1960. aastatel suurim, meile jagasid haridust eestiaegse kooliga arstid-õppejõud. 80. aastateks olid võimsast karkassist jäänud alles varemed. Tõelist erudeeritust oli asendamas parteisõdurite, keskpäraste, võimuahnete tegelaste imbumine teaduskonna juhtkonda. Küllap see, mida Aili Paju kirjutas arstiteaduskonna kohta, kehtib suurel määral kogu ülikooli kohta. Edasi tagamaaks olid Tartu Riikliku Ülikooli nn vana kooliga õppejõud, keda vahel jätkus kuni taasiseseisvumiseni. Nii oli see ajakirjanike patriarhi Juhan Peegliga. Olles Eesti laskurkorpuse tagapõhjaga, sai ta sõdida eesti asja eest julgemalt kui mõni teine. Ja ta tegigi seda. Ja tema õpilased võitlesid ka. Siinkohal meenub võrratu Paul Ariste südamlik õpetus, kui ükskord temaga juttu ajades pikkisin sisse võõrkeelse sõna: “Poiss, räägi eesti keelt!” Kui vana kooli mehed Edasis otsa saama hakkasid, pääsesid paraku laiutama need, kellest on kirjutanud Aili Paju. Rediste asemele siginesid pahupidi redised. Ning seesama, mis õppejõududega toimus ülikoolis, peegeldus suuresti ka Edasi toimetuses. Väite kinnituseks Enn Sarve sõnum oma vanale sõbrale Heinrich Margale 2002. a algusest. Sarv ütleb, et Mart Kadastik on teinud Postimehest kõige punasema lehe, mis õelalt ja kavalalt halvustab kogu eesti värki. Lõpetuseks: Hei, tule, noor ja rikas eesti mees, ja päästa Vana Jaani Postimees! Jaak Uibu,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||