|
||||
Nr 43 (1074) Neljapäev, 6. detsember 2012 |
||||
Arhiiv |
Advendieelne lumetuisk justkui raputas meid sügishallusest välja, säästes samas hullemast. Küllap mäletame veel paari aasta tagust Monica ”külaskäiku”, kui kuussada inimest jäi pikaks ööpäevaks looduse meelevalda. Ent enne veel, kui kristalses täheöös kõlavad pidulikult „Püha öö” helid, on õhus ikkagi päris palju elektrit. Sõna otseses mõttes. Veel viimaseid päevi on meil kõigil aega valida, kellelt osta järgmisel aastal elektrienergiat. Elektrit on alatasa ka võimukoridorides; riigi kõrgeimas võimuorganis on toimumas aasta ühe tähtsaima seadusandliku dokumendi – riigieelarve arutelud. Ühed arutlevad ja räägivad, teised ei kuule ega kuula – nende läbini formaalsetest, kõigutamatutest vastustest õhkub jäikust, mis näib lõhet ühiskonnas veelgi suurendavat. Teised, toetanud jalad tugevalt maha, lähtuvad muuhulgas rahvusvahelise majanduskoostöö ja arenguorganisatsiooni (OECD) ning õiguskantsleri hiljutistest analüüsidest ja hinnangutest ning soovitustest. Kahjuks on Eesti sotsiaalsfäärile tehtavad üpris mannetud kulutused, vaid 18,1 protsenti (2010. aastal) Euroopa Liidu riikide keskmise 29,4 protsendiga võrreldes, meie maailmajaos ühed madalamad. OECD peasekretär Jose Angel Gurria on Eestit otsesõnu tõsiselt hoiatanud, et selline olukord võib viia väljapääsmatusse vaesuse nõiaringi – inimeste ainelise lõhestatuse valudes Eesti on endiselt maailma mõjudele üliavatud. Tänuväärne on õiguskantsler I. Tederi selge seisukoht elektrituru avanemisega seonduvas. Tema ettekandes, mille ta pidas Äripäeva energiakonverentsil, sisaldub tõsine mure väga paljude inimeste toimetuleku pärast. Tuginedes pädevatele prognoosidele, näeb I. Teder ohtu selles, et elekter võib tavatarbija jaoks kallineda 20–30 protsenti, mis väiksema sissetulekuga inimeste leibkonna eelarvele tähendab kuni kümnendiku sissetulekute kadumist. Elektrihinna tõus ei ole pelgalt asi omaette. Ettevõtjad on ju sunnitud oma toodete hindu sellevõrra kergitama. Hinnad on juba niigi laes. Hiljuti avaldatud Eurostati andmetest selgub, et Eestis on aastane hinnatõus olnud 4,1 protsenti, Euroopa riikide keskmine hinnatõus vaid 2,6 protsenti. Olemegi, aga mitte esimese viie hulgas, vaid lausa eespool... nagu „kohane” eluvõõraste euronormide agara täitmise tragile pailapsele. Just nende „mittelubavate” euronõuete taha poetaksegi, raiutakse kui rauda, elektriaktsiisi ei olevat mõistlik alandada ja ega seda euroseadusandlus ka lubavatki. Lugupeetav õiguskantsler ühe neist müütidest purustab – ta ütleb otse, et kodutarbijaid elektri hinna tõusu eest kaitsta lubavad euroliidu reeglid küll. Seega on pall, kuidas paratamatusena tõlgendatavat hinnatõusu pehmendada, ikkagi Eesti valitsuse väravas. 2013. aasta riigieelarve lahkneb paljuski selle koostajate poliitilisest sõnatulvast – lubadused kodukulude alandamiseks, reaalpalga tõusuks, töökohtade loomiseks... Loodetakse hoopis, et koolipidaja otsigu ise õpetajale väärikama palgatõusu jagu raha, või et arstide palga kate võidaks vabalt jätta rohkem niigi maksujõuetu patsiendi kanda, koolitoitugi võiks jagada hoopis vajaduspõhiselt, mitte anda tasuta... Milliseid ohtlikke tagajärgi see kõik endaga kaasa võib tuua? Võti on poliitilistes valikutes, kuhu raha paigutada, kas ühiskonna sidususeks, meie kõigi hüvanguks, riigi tasakaalustatud arengusse või mitte? Mõistagi on peatselt vastu võetavas 2013. aasta riigieelarves mõndagi, mis Eesti elu edasi viib. Aga tilk tõrva võib kogu meelaari ära rikkuda, nii ka siin. Rahval on siiski õigustatud ootus, et iga poliitik ning suurärimees mõistaks, et neil on Eesti riigi ees mitte ainult moraalne, vaid ka tegelik vastutus. Kogu riiki mõjutavad otsustused tuleb langetada kooskõlas ühiskonna ootustega. Ütleb ju vanasõnagi, et kõigi hea on igamehe hea... Mõelgem sellele rohkem. Olgu siinjuures otsustajatele abiks Ameerika koomiksikunstniku ja karikaturisti Chris Browne tabav mõttetera: ”Elus on ühed, kes võidavad, ja teised, kes kaotavad, kuid kui tunned, et sina oled kaotamas, proovi teha kõik, et vastane paluks viiki.” MAI TREIAL |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||