|
||||
Nr 43 (1074) Neljapäev, 6. detsember 2012 |
||||
Arhiiv |
Regionaalminister
Siim Valmar Kiisler Videvikule:
Meie eelmisest intervjuust on möödas juba mitu aastat. Kuidas iseloomustate viimatisi suundumusi Eesti regionaal- ja sotsiaalpoliitilisel maastikul? Meie regionaalpoliitika võtmeküsimus on tõmbekeskuste, maakonnakeskuste areng ning tagamaade parem sidumine nende keskustega. See tasakaalustab Tallinna ja Tartu domineerimist. Elujõuliste keskuste olemasolu väljaspool Tallinna eeldab töökohtade loomist ja suuremat väärindamist, nende teke ning areng ongi meie regionaalpoliitika üks peaülesandeid. Seda saab riik suunata ja seda on mahukate regionaaltoetuste abil ka tehtud. Aga kindlasti on siin tähtis osa täita omavalitsustel. Paraku on suur osa meie omavalitsustest veel liiga väikesed ja nõrgad, et toime tulla neile seadustega pandud ülesannete täitmisega ja kanda hoolt ettevõtluskeskkonna arendamise eest. Kui esimesel juhul on kannatajateks meie inimesed, siis tasuvate töökohtade puudumisel inimesed lahkuvad viimaks seesugustest piirkondadest ning see lööb valusalt omavalitsuse niigi napi eelarve pihta. See omakorda sunnib veelgi kärpima avalikke teenuseid või andma järele nende kvaliteedis. Kaalukate regionaalpoliitiliste sammudena võib veel välja tuua selle, et augustikuus kiitis valitsus heaks valitsemisalas pikalt ette valmistatud ja koostatud üleriigilise planeeringu Eesti 2030+ ja sellele lisatud tegevuskava. See dokument suunab Eesti järgmise 20 aasta ruumilist arengut ning keskendub transpordi, asustuse ja energeetika edendamisele. Sellist pikka vaadet peaks rohkem olema ka meie omavalitsustel. Enamasti öeldakse, et praegu saadakse hakkama. Aga mina küsin alati vastu, et mis saab 5, 10 või 15 aasta pärast. Seniste trendide jätkumisel läheb paljudes kohtades olukord päris nutuseks, sest inimesi ja eriti maksumaksjaid jääb omavalitsustes palju vähemaks. Ja võtmekoht on meil siin ikkagi omavalitsuste tugevdamine. Meil on ikka liiga palju nõrga haldussuutlikkusega omavalitsusi, mitmeski neist alla tuhande elaniku. Olukorra parandamiseks on viidatud vallavalitsustevahelise koostöö süvendamisele jms. Kas see on ainus ja piisav väljapääs olukorra mõnesugusekski normaliseerimiseks? Koostöö süvendamist ei takista ka praegu mitte miski, ometi ei ole see peale mõne üksiku erandi kuskil edukaks osutunud. Lahendus on ikkagi – moodustada suuremad ja tugevamad omavalitsused, mis suudaksid ühte sammu käia sellega, kuidas meie inimesed liiguvad ja oma elu korraldavad. Olen ikka öelnud, et inimesed on oma elus haldusreformi juba mõni aeg tagasi ära teinud ning nüüdsete valla piiridega ei ole elukorraldusel pahatihti just eriti palju ühist. Eestis on 226 omavalitsust ja neist pooltes elab vähem kui 1800 inimest, neljakümne ühes elab vähem kui tuhat inimest. Ei kujuta ju ette olukorda, kus Lasnamäe või Mustamäe suuremad kortermajad hakkavad korraldama enda elanikele sotsiaalhoolekannet, pidama kooli ja arendama ettevõtlust. Ometi on tervel hulgal inimestel illusioon, nagu tuleks niisama suure elanikkonnaga kääbusvald sellega edukalt toime. Ja kui öeldakse, et kuidas siis kaks vaest ja väikest omavalitsust üheskoos peaksid paremini hakkama saama, siis ma võrdleksin seda meie pensionäride olukorraga. Neil ei ole kerge, aga kahekesi koos on ikka mõnevõrra hõlpsam kui üksi elades. Nii et tugevamad omavalitsused tähendavad paratamatult ikkagi ka suuremaid omavalitsusi. Ma väga ei usu, et selline seniste omavalitsuste koostöö nüüd äkitselt väga hoogu läheb, ja ka koostöö haldamine on paljude nüüdsete omavalitsuste jaoks liiga ressursimahukas nii ajalises kui ka pädevuse mõttes. Mõned aastad tagasi osalesin Soomes Kotkas sõsaromavalitsuste sotsiaaltööalasel konverentsil. Peale Tallinna olid seal ka Rootsi, Taani ja Norra ühe omavalitsuse delegatsioonid. Dokumentidest nägin, et kõigis neis kommuunides oli siis 19–25 tuhat elanikku, aga ükski konverentsil esinenu ei kurtnud selle üle, et kommuunid on liiga suured ning haldus- ja sotsiaalteenused elanikele seepärast raskesti kättesaadavad. Kas viited elanikkonna liitumise järel paratamatult halvenevale teenindamisele on meie kontekstis (arvutiajastul) mingilgi moel põhjendatud? Ei ole põhjendatud ja seda kinnitavad nii Taani kui ka Soome kogemused, mida oleme põhjalikult vaaginud. Paljude teenuste puhul on siiski vajalik mingisuguse kriitilise hulga inimeste olemasolu. Ja seda näitavad ka meie uuringud, et omavalitsuste võimekus oma ülesannetega toime tulla on langenud järsult neis omavalitsustes, kus elanike arv jääb alla 5000. Nii et sellest hirmust võib emotsionaalselt aru saada, iga uus asi näib hirmutav. Aga kui me oleme uurinud ka seniseid liitumiskogemusi, siis ei ole see ühelgi juhul kinnitust leidnud. Vastupidi – nii nagu tänased omavalitsused ei jäta oma äärealadele jäänud inimesi hooleta, pööratakse ka ühinenud omavalitsustes palju tähelepanu keskusest kaugemale jäävate piirkondade inimestele. Pigem on isegi nii, et uue keskuse inimesed on kurtnud, et liiga palju investeeringuid minevat n-ö äärealadele. Tihti peetakse teenustest ja nende kättesaadavusest rääkides silmas vallamaja asukohta. Aga kui omavalitsuse töö on hästi korraldatud, siis ei pea inimene enamasti üldse vallamajja minemagi. Inimese jaoks on ikkagi esmatähtis, et sotsiaaltöötaja käiks kodus abiks, kui endal jaks mõnest asjast enam üle ei käi, et noorematel inimestel oleksid haridusvõimalused ja lasteaiakohad, kindlasti ka korras hoitavad teed ja tegus (bussi)transport, poed, raamatukogud jms. Need on tähtsad, need peavad olema kättesaadavad, aga need ei sõltu vallamaja asukohast. Ma ei ole veel näinud inimest, kes maal elades peaks kõige esmasemaks vallamaja lähedust. Paar aastat enne esimese Eesti Vabariigi okupeerimist korraldati meil pisivaldade liitmist n-ö ülevalt poolt. Näiteks teatati Kaiu ja Kuimetsa vallavalitsustele ja -volikogudele, et need vallad kuuluvad liitmisele. Jõukamate taludega Kaiu valla peremeestel tekkis upsakas arvamus, et uue valla nimeks saab Kaiu, ja nad praalisid sellega suureliselt Kuimetsa meeste ees. Viimased solvusid ja saatsid esindajad Harju maavanema juurde, kes kutsus pärast Kuimetsa meeste mure ärakuulamist oma abi ja ütles: märgi üles, et selle valla nimeks saab hoopis Kuimetsa! Ja nii jäigi. Selle seiga valguses küsin: kas nüüdki ei peaks valdade liitmiseks praegustest tagajärjekamaid meetmeid võtma? Eesti on omavalitsuskorralduses valinud absoluutse vabatahtlikkuse tee. Viimaste kohalike valimiste ajal toimus üks vabatahtlik ühinemine ja ega enne sedagi pole liitumiste arv rõõmustamiseks põhjust andnud. Nii et praegust teed ei saa kuidagi tulemuslikuks nimetada. Samas eeldab põhimõtteline muudatus poliitiliste jõudude vahelist või ülest kokkulepet ning seda veel ei ole. Samas tunnistavad kõik, et senine olu- kord ei saa jätkuda ja on vaja muu(da)tusi. Meie ülesanne ongi nüüd otsida neid kompromisse ja välja selgitada, milline oleks seesugune omavalitsuskorralduse muudatus, milles on võimalik erinevate osapoolte vahel siiski kokku leppida. Selleks esitasimegi oktoobris kuus võimalikku lahendust. Seega peaks laual olema kõik põhimõttelised talitusviisid ning loodetavasti saame ka seekord patiseisust üle. Hiljuti kirjutasite Postimehes, et valdade ühinemise põhilisi vastumotiive on praeguste vallajuhtide ja -ametnike ebakindlus tuleviku ees – jäädakse ju sissetulekuta. On aga ilmne, et enamiku omavalitsuste leival on priiskavalt palju priske palgaga ametnikke ning vallaelanikele abi andmiseks jääb sedajagu aina vähem raha. Mida selles olukorras teha? Kevadel analüüsisime Rahandusministeeriumi andmetele tuginedes, mis on toimunud seni ühinenud omavalitsuste eelarvetega. Ja eranditult kõikidel juhtudel oli valitsemiskuludesse mineva raha osakaal vähenenud. Loogiliselt oli see raha suundunud teenustesse, omavalitsuse põhiülesannete täitmisse. Nii et ühinemise puhul on efekt ilmne, see on fakt. Samas on inimeste hirm ja mure oma tuleviku pärast samuti mõistetav. Paljudes riikides on koos muudatustega kehtestatud ka mingi sobiv kompensatsioonimehhanism, et kõik senised töötajad säilitavad teatud ajaks töökoha või makstakse tööta jäänud vallavanematele ka järgnevatel aastatel palka vms. Eestis seda liiki hüved muidugi inimeste õiglustundega kuigi hästi kokku ei sobiks. Lahendus ongi, et neist muredest tuleb samuti rääkida. Kui vallajuhid räägivad selgeks, mis kellestki edasi saab, kes on huvitatud uue valla juhtimise juures olemisest, siis saab teha ka kokkuleppeid ja minna edasi juba sisuliste küsimuste ja lahendustega. Kui see küsimus aga küsimata ja sisuliselt vastamata jääb, siis hakatakse leiutama ja otsima igasuguseid pseudoteemasid, et arutelu pidurdada. Küsis ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||