|
||||
Nr 41 (1072) Neljapäev, 22. november 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Pole midagi uut siin maailmas. Kõik, mis on, on ka enne olnud, ja kõik, mis on olnud, see tuleb veel või seda tuleb jälle. Ainult noorus ei tule iial tagasi ja kõik, kes on kord siit ilmast lahkunud, on lahkunud igaveseks. Aga nii eelaimuses kui (l)ootustes võib ju pärast kadunud noorust otsida ja leida teist-kolmandat noorust, mis pole küll ja enamasti päriselt see, mis oli, vaid on selle teiselaadiline kordus, kahvatu mälestus, aime. Kuid ka (peaaegu) kõik see, mis meiega ei kordu enam kunagi, tuleb ikka ja jälle nende uutega, kes tulevad või tuuakse ilmale pärast meid. Ühiskondliku humanistliku kultuurielu olemuslik taassünd ehk renessanss (pr renaissance, it rinascimento) toimus Itaalias 15.–16. sajandil, mujal Lääne- ja Kesk-Euroopas sajand hiljem. Neid, kes on oma silmadega tegelikkuses näinud ja kogenud niihästi Eesti riiklikku iseseisvumist kui ka taasiseseisvumist (taassünnipäeva tähistame 16. novembril), on elavate kirjas veel üsna vähe. Aga kõik me teame seda ja saame aru, mida see tähendab. Vaieldakse ikka veel, kas määravaks sai keegi suurmeestest, rahva valmisolek, töö, ohvrimeelsus, pingutus ja tarkus või hoopiski õnn, saatus ja meist mittesõltuvad asjaolud. Ollakse ühel meelel, et üks neist ilma teiseta poleks eesmärgile viinud. Struktuurilised põhieeldused eestlaste oma riigi sündimiseks olid aga olemas juba 13. sajandi algul, mil meilt meie isemääramine jõuga võeti. Meil olid muinasajal olemas territoriaalne jaotus nii küla, kihelkonna kui ka maakonna tasandil, koostöö sise- ja väliskaitse vallas, üldtunnustatud õigus- ja kõlblussuhted pere- ja kogukonnas, arenenud kaubandus- ja omandisuhted. Oli maa ja rahvas, usk ja töö. Meie maa vallutasid ja rahva allutasid võõrad, kes pidasid end härrasrahvaks ja meid meie esivanemate maal matsideks. Taani hindamisraamatu (umbes 1240. a) hinnangu järgi elas Eestis sada kuni kakssada tuhat elanikku, sest 21 000–22 000 adramaad võis tolleaegse saagikuse tasemel elatada umbes selle arvu inimesi, kui võtta arvesse ka korilust, jahindust ja kalapüüki. 1802. ja 1804. a talurahvaseadusega kehtestati talude koormised, kohustused kanti vakuraamatusse, asutati vallakohus, talupidajad said pärandatava maakasutusõiguse, kuid säilis sunnismaisus. Talunik polnud ikkagi rahul, mis väljendus näiteks Kose-Uuemõisa sõja näol 1805. aastal. Uue talurahvaseaduse (1816 ja 1819) kohaselt sai talunik isiklikult vabaks, ent maa kuulutati mõisniku omaks, kes määras rendi tingimused. Keila pastori ja kultuuritegelase Otto Reinhold von Holtzi tõlkes ilmus 1816. a tolle aja algelises eesti keeles „Estima Tallorahva Seädmissed“, mille paragrahv 3 käib nõnda: „Sedda Seädusse-allust möda ei voi sepärrast Estima tallopoeg üksi, egga omma sou-seltsiga, egga ükski Like neist ei Moisaga ühtlase, ega Moisata müdud, ärrakinkitud, teisele antud, panti visil ehk muud visi teise kätte kirjotud sada.“ Paragrahv 4: „Estima tallopoial on õigus Maad ja muud likumatta varrandust ennesele pärris-ommaks õiget visi nouda ja sada.“ Paragrahv 16: „Moisavannemale jääb eddespiddi, nõnda kui ennegi, Ma ja Pohhi täieks pärris-ommaks, mispärrast temmal Pollitsei-melevald omma valla Koggoduste, nende kui ükslaste Koggoduste liikmette ülle on.“ Paragrahv 27: „Külla-Koggodussel on melevald, ued Koggodusse-liikmed omma Seltsi votta, ehk neid, kes jo temma seltsis on, jälle ärrasata; ommeti lähheb Moisa-Politsei lubbaandminne ja kinnitaminne senna jure tarvis.“ (Koos kommentaaridega A. H. Tammsaare „Kogutud teoste“ 16. köites.) Sada aastat osteti ja renditi maad mõisnikelt ning 1919. a maareformiga jagati mõisnike maa laiali. 1940. a 23. juuli deklaratsiooniga kuulutas bol¨evistlik riigivolikogu maa kogu rahva omandiks ning alustati maakasutuste kinnistamist. Selle tühistas 13. septembril 1941 Saksa ida-alade riigiminister A. Rosenberg. Varsti pööras selle ümber ENSV Ülemnõukogu (17. septembril 1944) ning maareformiga lubati maa talupoegadele põliseks kasutamiseks. Ent juba aastatel 1949–1950 läks maa kolhoosidele ja ka sovhoosidele. 1991. a maareformiga käivitati ulatuslik maade tagastamine neile maaomanikele ja nende sugulastele, kes seda soovisid. Nüüd on mõisamaade jagamisest ligi sada aastat möödas. Kolmandik meie kultuurmaast on pärast maareformi jäetud sööti, enamik maarahvast on töö ja palgata, maad kasutavad uued suurmajandid, seda valdavalt rendimaana, mis lisab ebakindlust nende maaviljelejate tulevikukavadesse. Rahvas rändab välja ning Eestimaa põllud ja metsad on müügis. Kas juba alanud sajandil kordub see, et me oleme jälle võõrad oma ainsal kodumaal? Arvo Sirendi |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||