|
||||
Nr 40 (1071) Neljapäev, 15. november 2012 |
||||
Arhiiv |
Mõned nädalad tagasi kurtis seeniorajakirjanik Vambola Lillemäe Videvikus, et üht ja sama ravimit apteegist ostes on ta (ja muidugi tuhanded teisedki eakad, kes pole eriarsti vastuvõtule pääsenud) olnud sunnitud arstimi eest maksma palju kõrgemat hinda kui seni. Nimelt on perearsti väljakirjutatava (ehk arvutisse sisestatava) retseptiga ravim apteekides ligi poole võrra kallim kui eriarsti määratav samasugune rohi. “Asjatundlikud” sotsiaalministeeriumi ametnikud seletavad põhjust küünilise otsekohesusega: nõnda olevatki seatud (määratud), sest niiviisi vähendatavat… võimalikku üleravimist. Sest on ju tõsi, et kallima retseptiravimi ostmine lükkub pahatihti määramatusse tulevikku, kuid eriarsti näeb abivajaja vaid niisama harva nagu noort kuud sombuses sügistaevas… Ühtekokku on see aga paraku kasulik “süsteem” haigekassale, kes sel kombel märksa enam raha säästab kui väiksema omaosalusega eriarstiretsepte menetledes. Sisuliselt pole ju nende asigi, kas pensionär jõuab oma rohu välja osta ja saab edasi elada või mitte. Segregatsiooni järele seesugune bürokraatlik ja eakatepõlglik suhtumine igatahes lõhnab, küll ja veel. Mida peaks ette võtma, et õiglust taastada? On teilgi tuua seesuguseid näiteid apteekides käimisest? Mihkel Mänd |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||