|
||||
Nr 40 (1071) Neljapäev, 15. november 2012 |
||||
Arhiiv |
„Armas hing, see oli väga hea, et mulle ütlesid, kes sa oled, aga ära sellest igaühele räägi, sest ega inimesed ei usu, mis neile öeldakse, nad panevad seda naeruks. Need on hingelised asjad…” Nii õpetas hingekarjane Tammsaare romaanis ”Põrgupõhja uus Vanapagan” Jürkat. „Toots, sa pead oma hinge eest hoolt kandma!” meenub Julk-Jüri, kes manitses ulakat koolipoissi Oskar Lutsu saja-aastaseks saanud „Kevades”. Katoliku kirikukalendri järgi kehtestati hingedepäev juba aastal 1006, et mälestada kadunukestest usuvendi. Ka meie akendes ja lähedaste kalmudel värelesid 2. novembril tuhanded küünlad. Hingedeaeg on aga eesti rahvakalendri järgi kestnud kauem, kätkedes päikesevaeseid, uduseid ja vihmaseid hilissügise nädalaid novembrist jõuludeni. Kuigi tavandite järgi elatakse siis rohkem minevikus ja mälestustes, peaks see aeg olema ka elavatele elu üle järelemõtlemise ja vaimse uuenemise aeg. Hea, kui suudaks alustada iseendast, mõtlikult ja kriitiliseltki. Üks noormees Toompeal püüdis seda teha juba suvel ja lootis, et ämmade öökappidest leitud määrdunud raha saab puhtaks pesta, ja kutsus kratte patukahetsuselegi. Noormehe üle peeti aga omakohut ja lükati ta kliki karmil otsusel mäest alla. Vanasõna “rääkimine hõbe, vaikimine kuld” pole senini oma tähendust kaotanud. Selle rahvatarkuse sügavamat sisu pidanuks hingede aja hakul hoomama ka Toompea rahvale ausamaid elukombeid pakkunud (eetilisi väärtusi otsiv) õrnemast soost kena sõnumitooja. Armsad hinged! Jätke valetamine ja vassimine, vaadake peeglisse ja pöörake näoga oma rahva poole, võis olla tema mõttevilja sisu, millega seltsingu uustulnuk püüdis paadunud aatekaaslasi manitseda. Ajaloost aga teame, et halbade või ebameeldivate uudiste toojaid aetakse läbi kadalipu, visatakse üle parda või hukatakse. Vanasti oli hingede ajal keelatud kisamine, käratsemine, nüüd aga… ei au, häbi ega südametunnistust. Mis see hing siis ikkagi on, et seda (Teda) on läbi sajandite nii tähtsaks peetud, ja mille eest me peaksime tingimata kõik hoolt kandma? Ürikutes seisab mustvalgel: hing on läänemeresoome vana ühissõna, mis märgib elualget inimestes, loomades ja muus looduses ning on tähtsamaid kujutelmi rahvausundis. Hing elab kogu kehas, pealaest varbaküünteni. Konkreetsemaks minnes tuleks lahti lüüa õigekeelsussõnaraamat H-tähe alt. Hing (hingekonks) uksel. Nende hingede ja uste kaudu me tuleme, nende kaudu ka läheme… Materiaalset tähendust kõrvale jättes aga jätkaksin targast raamatust tehtud väljakirjutusi, mis võiksid meid eeloleval advendiajal oma elatud elu üle mõtlema panna, et põlvkondade järjepidevust hinnata ja sealt tugegi leida. Siin on osa neist: hingeloend(revisjon), hingeseisund, hingesugulane, hingesuurus, hingevalu, hingepuhtus, hingepüüdja, hingerahu, hingesoojus, hingevärin, hingeteadus, hingemattev, hingejõud, üheshingamine, hingehind, hingepide (kehakinnitus), hingeahastus, hingeõnnistus, hingekell… MATI NARUSK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||