|
||||
Nr 40 (1071) Neljapäev, 15. november 2012 |
||||
Arhiiv |
Valitsuspartei (mõne esireformari ülbitsemine ja toetusrahasusserdused) vääritu, et koguni mitte öelda: kõlvatu suhtumine üldsusesse ja avalikku arvamusse on andnud põhjust opositsioonis kügeleva Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhtidele hüpata avalikkuse ette üleskutsega asuda korraldama erakorralisi Riigikogu valimisi, et võimule pääseksid ennast korruptiivse käitumisega määrimata jõud, kel oleks moraalset kapitali omakasupüüdmatult ühiskonda teenida. Ent sotside äkiline, ilma opositsioonikaaslase Keskerakonnaga konsulteerimata sooloaktsioon on mõeldav pigem erakonna nime hetkeliseks kergitamiseks võimalike valijate tähelepanu alla kui vähegi tõsisemalt võetav poliitikute vastutustundlik aktsioon. Pinnalise poliitilise analüüsivõime reetlik märk on paraku näiteks seegi, et sotside kiirkõnelejast juht Sven Mikser rõhutab erakorraliste valimiste põhjusena: poliitilised erakonnad pidavat võtma väärtegude eest vastutuse. Aga mittepoliitilisi erakondi inimkonna ajalugu ei tunnegi, sest erakond ongi moodustatud poliitiliste taotluste elluviimiseks ühiskonnas (riigis, omavalitsuses). Nurikeelend poliitilised erakonnad on mõni kuu tagasi pudenenud avalikkuse ette ka siseminister Ken-Marti Vaheri kitsaste huulte vahelt. Aga Sven Mikseri ilmselt pealiskaudsest suhtumisest poliitika ajaloosse kõneleb seegi möödaminnes poetatud lause, et vaid mõni üksik president, nagu näiteks Lyndon Johnson USAs, olevat jõudnud võimule täiesti valimisteta. Aga ometi pole asjad päriselt nõnda, sest Lyndon Johnsoni nimetas oma valimiskampaanias (lõunaosariigi töösturite ja sealse ülejäänud elektoraadi) häälte saamiseks endale asepresidendiks presidendiametisse pürgiv John Fitzgerald Kennedy… Järelikult: Kennedy poolt hääletades teati ühtlasi, et valija saab kaasa ka Johnsoni, ja punkt. Mõnevõrra teisiti tõlgendatav olnuks asjalugu siis, kui valimised sooloesinejana võitnud Kennedy oleks teinud oma asetäitja kandidatuuri teatavaks alles hiljem, pärast ise valituks osutumist. Seesugustes seikades orienteerumise kogemus on mul pärit mitte üksnes viisteist aastat tagasi Riigikogus töötamisest, vaid ka kümne aasta pikkusest tegevusest kunagise keskajalehe Rahva Hääl rahvusvahelise elu osakonna juhatajana. Kusjuures minu alluvuses töötas osakonnas mõnda aega kahe kõrgema poliit- või parteikooli diplomiga, ent nõrgavõitu loogilise mõtlemisega isik, kuid ma ise pole vaimulikku akadeemiat e parteikooli lõpetanud. Ega mind poleks sinna võetudki, sest mu isa oli olnud EW kaitseväes nooremkomandör, taluperemehena hiljem kaitseliitlane ning sõdinud 1944. aasta suvel Valgamaal (Pikasilla joonel) pealetungivate ülekaalukate Punaarmee väekoondiste vastu. Naabrimees Juhan Tamre jäigi sinna, aga isa tuli septembri lõpus koju, et paar aastat hiljem KGB pika solgutamise alla langeda. Muide, olles 60ndatel aastatel väsimatult tõsise töömehena ENSV karjatalitajate edetabeli juht (7000 kg piima igalt lehmalt), pidi ta ikkagi jääma ilma sotsialistliku töö kangelase nimetusest, sest Pagari tänavas oli ta endiselt rahvavaenlasena arvel… Praegu pürgib meil ühiskond aga siiski tõelise isepuhastumise poole, kas või alateadlikult. Et mullu määrati Ida-Virumaal ligi paarisajale väidetavalt normkiirust ületanud liiklejale ranged karistused taatlemata ja rikkiski kiirusemõõtja abil ebaseaduslikult ning sellest olid ligi aasta aega teadlikud ka Ida-Virumaa prefekt Aldis Alus ning Eesti ülempolitseinik Raivo Küüt, siis astus kinnimätsitud asjaloo avalikuks tuleku järel esmalt tagasi Aldis Alus (võttis vastutuse) ning esmaspäeval esitas avalduse ka jõuametkondade pealik Raivo Küüt. Nii mõnedki nimekad arvajad on soovitanud toetusrahade varjamise ning ülbamiste pärast väärikalt tagasi astuda ka juba kaheksandat aastat peaministrina Stenbocki majas toolist kinni hoidval Andrus Ansipil, kuid võim näikse tunduvat endisele komparteilasele sedavõrd magus, et ta vist jääbki sellest viimase võimaluseni kinni hoidma. Küsimus pole mõistagi Ansipi isikus, vaid omal ajal ehk esialgu üksnes paremliberaalse majanduspoliitika abil riigi eduteele suunanud erakonna äärmiselt nõrgas (Euroopa kitsimas) kivistunud sotsiaalpoliitikas. Vastav kogemus hilisajaloost: vana maailma praegu tugevaim majandus sai kindla aluse mitte üksnes tänu rahva töökusele ja täpsusele ning Ameerika abile (Marshalli plaan!), vaid elutarga poliitiku, kantsler Konrad Adenaueri kindlakäeliselt järgitud sotsiaalse turumajanduse kursile, mis kiiresti päästis suure laastava sõja järel nälja- ja külmasurmast nii saksa rahva kui ka riigi. Meie valitsuses aga targutame endiselt aadliaretusliku emapalga õigustamise üle, poetades viimaks millalgi tuleval aastal mõneteist toetuseuro kaupa puuduses virelevatele lastelegi. Ja ettevõtetel puudub seniajani mõistlik tulumaks, ja paljud välisomandis suurfirmad toimetavad oma kasumid ikka endiselt Eestist välja, kus nendelt peremeesriikide eelarvesse laekuv tulumaks õlitab sealsete heaoluriikide niigi rammusaid sotsiaalsüsteeme. Valimisi oleks tõesti tarvis, aga sotside hurraa-algatuse korras neid küll ei korraldata, sest meie kivistunult liberaalses riigis on selleks vaja süstemaatilisemaid ning kogu ühiskonna põhihuve sisulisemalt väljendavaid ettevalmistusi, mida ikkagi toetaks osakegi rahva usaldusest. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||