|
||||
Nr 39 (1070) Neljapäev, 8. november 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Mind pani taaskord arvuti taha mõttevahetuseks istuma telefonikõne akadeemik Arved Saparilt. Kursusekaaslane palus mul esineda akadeemik Harald Kerese 100. sünniaastapäeva konverentsil. Minu imestuse peale, et mina geofüüsika tudengina ei puutunud ju professor Harald Keresega kui teoreetilise füüsika kateedri juhatajaga (Harald Keres oli relatiivsusteooria ja erirelatiivsusteooria tippspetsialist Eestis, tuntud ka maailmas) kuigivõrd kokku, et temast midagi meenutada. Arved vastas, et sina nägid Kerest teisest aspektist ja tema Teaduste Akadeemias mälestuskonverentsi korraldajana tahab näidata lisaks silmapaistvale teadlasele ka Kerese teist poolt. Tõepoolest oli asi nii, et ühel 1955. aasta päeval kutsus professor Keres mind oma kateedrisse. Olin siis Tartu Ülikooli Klubi juhataja ja olime loonud hulga igasuguseid nii muusikalisi, koreograafilisi kui ka sõnakunstikollektiive, millel oli juba teatud tuntus. Professor alustas temale omase otsekohesusega: kas te ei leia, et aeg oleks sellelt „tilu-lilult“ edasi minna? Mis oleks, kui moodustaksime ülikooli sümfooniaorkestri ja hakkaksime harrastama tõsisemat muusikat? Ma olin kimbatuses. Kuidas vastata? Pidada meie juba kuulsat Harvlekki (see oli tunnustuse võitnud estraadiorkester) või häid kvartette „tilu-liluks“ oli minu meelest ülekohtune. Otsustasin olla sama avameelne kui professor ja ütlesin, et ma ei ole sellega nõus, veel on vara, tiivad veel ei kanna. Professor vastas: siis teeme ise. Arvasin, et sellega on nüüd lõpetatud, aga ei olnud. Mõne aja pärast kutsus professor mind uuesti ja ütles, et andku ma vähemalt andmed, kuidas võiks leida orkestrile juhi ja kes võiks ülikoolist olla pillimehed, keda ma soovitan. Andsin siis terve nimekirja ja sellega meie kohtumised lõppesid. Küll aga sain ma teada, millest see tuleb, et üks inimene kiirgab kaugele. Kust tuleb inimese autoriteet ja eruditsioon, mis muudab ta eeskujuks ja aegumatuks? INIMESEKS üle põlvkondade? Hakkasin laiemalt huvi tundma Kerese isiku vastu, vesteldes nii füüsika õppejõudude kui ka Tartu tuntumate muusikutega (Ritsing, Sarv jt). Sain teada, et professor Keres oli suur muusikahuviline. Tema teoreetilisest füüsikast ei saadud ega saada siiamaani suurt aru, küll aga teati, et professor mängis noorena hästi flööti ja musitseeris kodus pidevalt klaveril. Mulle hakkas tunduma, et see oli üks Kerese väärika, väljapeetud käitumise põhjus. Sel, inimväärikuse tunnustamisest mittehoolival ajal säilitas Keres nii eneseväärikuse kui ka missioonitunde olla INIMESE arengule eeskujuks. Keres rõhutas igal kohtumisel kasvatamatuse laostavat mõju. Nimetamata küll pealetükkivalt kasvatust, rõhutas ta ometi kogu oma olemuse ja käitumisega kasvatuse tähtsust. Siit juurdus suurel määral minu pedagoogiline kreedo: ükskõik mis ajal, ükskõik, mis oludes peab inimesele alles jääma teadmine, et ta on oludest suurem. See teadmine tekib kasvatusega ja selles seisab kasvataja suurus. Inimese suurus sõltub kasvatuse suurusest. See sõltub sellest, kas kasvatus on suudetud arendada enesekasvatuseks või kukub seejärel kasvatamatuse lõputusse auku. Enesekasvatus aga viib paratamatult autoriteetide nägemiseni, neilt õppimiseni. Kui midagi taolist pole toimunud, ei tohiks lubada inimest ametipostidele, kus tema sisemina mina ei lase tal teisi juhtima asuda. Meie praeguse elu üks õnnetusi on see, et meie „suured juhid“ on „väikesed“ inimesed. Nii ei saagi nad aru, mida neile pahaks pannakse, mis neil puudu jääb, miks rahvas neid ei hinda. Ometi on asi üsna lihtne: nad soovivad lennata oma rahvast mingil teisel kõrgusel. Või tegelikult madalamal? Mis jääb nendes tingimustes üle siis rahval, pensionäridel? Eks ikka eneseväärikus. Mul oli suur rõõm ühel päeval Eesti Raadio väitlussaates kuulda (väitlesid Hvostov ja Kaarel Tarand) Kaarel Tarandi suust, et talle meeldivad vanad inimesed. Ja see on seesama mees, kes kasutas vanade suhtes eriti räigeid väljendeid veel mitte kuigi palju aastaid tagasi. Tähendab, ta on õppinud ja, mis kõige tähtsam, Eesti vanad on kõik need aastad käitunud nii väärikalt, et isegi nende „viunaja“ peab viimaks vanade väärikust tunnustama. Elagem siis edasi, olles väärikusega eeskujuks vahel vääritutelegi ülemustele. Kalju Luts |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||