|
||||
Nr 37 (1068) Neljapäev, 25. oktoober 2012 |
||||
|
Arhiiv |
See pealkiri on võetud Postimehes ilmunud A. Lobjakase artiklist „Riik kuu peal“. Nimelt küsib ta, kuidas on läinud nii, et näeme Reformierakonna rahaskandaali prokuratuuri poolt tõestamatuks tunnistamist kui enesestmõistetavust, oleme „ühes või teises vormis nii teinud aastaid, lastes läbi ühe idiootse vabanduse teise järel, unustades ühe skandaalse paljastuse teise järel, koheldes üht moosise näoga poliitikut teise järel talutava kandidaadina sahvrivõtmete hoidja kohale“. Ja oleme vait. Noored teavad, mida nad teevad: lähevad koos lastega ära näiteks naaberriiki Soome. Meie, vanad, oleme elu jooksul talunud nii palju ühiskondlikku ülekohut, et tundes küll võimetut häbi oma iseseisva riigi mõnede sahvrivõtmete hoidjate olematu moraali pärast, teame, et neile ei mõju ükski arvamus, nagu kannaksid nad oma südame ümber selle kaitseks lausa kuulikindlat vesti. Tõsi küll, toimetusse on helistanud nii mõnigi seenior, eriti mehed, ja pakkunud nõu ja abi selleks, et eakad läheksid üheskoos taas kord Toompeale, nõudes riigiisadelt rohkem mõistust ja pensionäridegi mõistmist hindade poolest üha kallinevas, energiaturu avanemisega seoses aga eriti kallinevas riigis. Enamik vanadest aga ilmselt sellise meeleheitliku sammuni minna ei soovi, sest arstide streigi valguses teatakse, et see oleks asjatu. Probleemidele lahendust ei saadaks. Aga faktid räägivad ise enda eest. Nii tõusis Eesti septembris Eurostati andmetel taas hindade kasvutempo poolest euroala esimeste hulka ning ka euroliidu riikidega võrreldes on meil hinnatõus üks suuremaid. Nii selle aasta alguses kui ka eelmise aasta kokkuvõttes oli Eesti euroala suurima hinnatõusutempoga riik. Võib küll püüda näida parem, kui sa oled, kuid kas see ikka õnnestub? Et seda on raske teha, näitas meile ka hiljaaegu avalikustatud Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) majandusülevaade. Mis see OECD on, kuhu Eesti soovis kuuluda juba kümmekond aastat tagasi ning sai liikmeks alles 2010. aastal? OECD on tunnustatud analüüsikeskus, suunanäitaja mitmes valdkonnas. Sinna kuulub praegu 34 riiki, kusjuures liitumise kriteeriumiks on olnud sarnane mõtteviis, ühised eesmärgid, mis aitavad selleks võimelistel riikidel üksteiselt õppida. Eesti on OECDsse kuuluvate riikide seas muuhulgas hinnatud kui eelarvekärbete „maailmameister“, kes suutis 1. jaanuaril 2011. aastal liituda euroalaga. Niisiis, taas avaldas see organisatsioon majandusülevaate, milles tunnustas Eesti majanduskasvu, soovitades samas seada piirid riigi kulutustele ja ohjeldada kohalike omavalitsuste laenusoove. Raportis soovitatakse Eestil suurendada tööturumeetmetele kuluvat raha (võrdle seda ettepanekutega võtta Haigekassale raha Töötukassast), seda eriti elukestvaks õppeks ja just sellele 32 protsendile tööjõust, kel pole üldse erialast ettevalmistust. Tööturu olukorda tuleb parandada vaesusriski vältimiseks. Allpool vaesuspiiri elavate inimeste osakaal kasvas Eestis aastatel 2007 – 2010 6,5 protsendilt 11,7 protsendile. Väga tagasihoidlikud on teiste liikmesriikidega võrreldes Eesti kulutused toimetulekutoetustele. Võrreldes mujal selleks kulutatava ühe protsendiga sisemajanduse kogutoodangust, panustas Eesti 2010. aastal toetusteks ainult 0,1 protsenti. Tähelepanu juhiti sellelegi, et Eestis kasvab töövõimetushüvitiste saajate hulk kõige kiiremini. Vaesuses elavate laste hulk on veel kaks korda suurem elanikkonna keskmisest ning 19 euro suurune üldine lastetoetus ei aita vaesusriski vähendada. OECD hinnangul võiks lastetoetusi suurendada vanemahüvitiste arvelt, mis on Eestis lausa luksuslikud. Kas seda nõuannet võtab peaministri partei tõesti kuulda, on kahtlane, sest nad peavad oma üheks põhipostulaadiks luksuslikke vanemahüvitisi, mida saavad vähesed, kuid mis moodustavad vanemahüvitiste kogusummast määrava osa. Muide, kui Riigikogu arutas 11. oktoobril 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse tulemusi, tõdes ka rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit, et vanemahüvitise mõju sündimusele on vähenenud ning tuleks kaaluda uusi samme. Mainigem veel seda, et kuigi Eestis on plaanis 2014. aastaks kehtestada sotsiaalmaksu lagi alates 4000-eurosest kuupalgast, ei vähenda see madalama sissetulekuga inimeste maksukoormust, mis on teiste OECD liikmesriikidega võrreldes väga suur, ning sotsiaalmaksu alammäär ei soosi osalise tööajaga töötamist. Kõrgema sissetulekuga inimeste maksukoormus on teiste liikmesriikidega võrreldes aga üsna väike. OECD hinnangul oleks tark suurendada maksuvaba miinimumi, millest võidaksid rohkem just väiksema sissetulekuga inimesed. Kas meie sahvrivõtmete hoidjad on võimelised võtma õpetust teiste OECD liikmesriikide ühistest kogemustest? Või väidavad, et sahvrid on meil niigi pungil täis, peamine kunst on sahvriuksed rahva eest kindlalt lukus hoida? Ja seda nad oskavad paraku tõesti hästi. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||