|
||||
Nr 36 (1067) Neljapäev, 18. oktoober 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Küllap oleme näinud teleris kauneid beibesid, kes endale küll ülivõrgutavaid lopsakaid ripsmeid, küll sileda naha kreeme ja igavese nooruse eliksiire peale ja külge panevad ning mantrana kordavad: “Ma olen seda väärt.” Olen vahel mõelnud, mida, kui palju oleme väärt meie, tänased pensionärid, oma elutöö ammugi teinud daamid ja härrad, kelle pensionist piisab (kui piisab) hädapäraseks toimetulekuks, kes alatihti peavad kuulama tarku targutusi selle kohta, et elatud on valel ajal, tööd tehtud vales riigis ja üldse – kõige kindlamaks, peaaegu ainukindlaks pensionisambaks olevat omad lapsed. Summa, mida riik annab, on ja tohibki olla vaid sümboolne almus. Kuldne sügis on käes, ent mitte alati ja mitte kõigile ei ole elusügis kuldne. Peaaegu 100 000 pensionäri, iga kolmas (!) elab allpool vaesuspiiri, toidurahaks vaid paar eurot päevas. On Euroopa sotsiaalharta, mis kätkeb arenenud riikide (sotsiaal)elu reguleerimise põhimõtteid. Selles on artikkel 23, mis rõhutab eakate õigust saada sotsiaalset kaitset, ning artikkel 30 – õigus kaitsele vaesuse ning sotsiaalse tõrjutuse eest. Need mõlemad on Eestis ratifitseerimata, põhjenduseks lihtne ja loogiline: ega me neid nõudeid niikuinii täita suudaks. Kõlab ju veidralt! Eriti rahvusvahelisel aktiivsena vananemise ja põlvkondade solidaarsuse aastal. Aga eks nende aastatega on nagu on, kas ja kui palju nad tegelikkust mõjutavad, on hoopis teine asi. Õigemini – ega eriti ikka mõjuta küll. Tänavune aasta on juba sealmaal, et on aeg tibusid lugema, kokkuvõtteid tegema hakata. Tõsi, peetud on mõned suuremad-väiksemad seminarid ja konverentsid, on räägitud eakatest (50+) kui tõhusast tööjõust, keda vananeva rahvastikuga riigis ei tohiks veel prügikasti visata. See on päikselisem pool. Kummatigi nendivad sotsiaalteadlased, et hoolimata sellest, et ligi kolmandik elanikkonnast on eakad, või just selle tõttu valitseb ühiskonnas ageism – negatiivsed eelarvamused vanade inimeste suhtes. Vananemisega on seotud kinnistõed – eakaid peetakse inetuteks, ebakompetentseteks ning nõrkadeks, neid ja nende teadmisi ei olevat enam vaja. On sõnastatud lihtne, kuid nukker tõde: austus, millega kunagi koheldi vanemaid inimesi nende teadmiste ja kogemuste tõttu, oli suuresti seotud suulise traditsiooniga. Elu on muutunud, teadmiste vahendamise võimalused samuti, eakate osa ning tähtsus on sealjuures tunduvalt väiksem kui vanasti. Ja seda on tunda väga mitmel moel. 1. oktoobril oli rahvusvaheline muusikapäev, sellest helisesid kõik sfäärid. Kas ajalehed, raadio, televisioon meenutasid, et juba 1981. aastal võeti vastu ÜRO Peaassamblee resolutsioon, millega 1. oktoober nimetati rahvusvaheliseks eakate ja põlvkondadevahelise solidaarsuse päevaks? Eestis hakati seda tähistama 1998. aastal, kui peaminister oli Mart Siiman. Siis loodi Sotsiaalministeeriumi juures eakate poliitika komisjon, eesmärgiks eakapoliitika väljatöötamine, mis pidi garanteerima, et riik tagab eakatele väärika kohtlemise, kindla sissetuleku, ravi- ja hoolekandeteenused, võimaluse osa võtta kultuurielust ning inimõigused. Kui palju on neile küsimustele tähelepanu osutatud siin ja praegu? Eakate päeva, lausa terve nädala pidusid peeti küll. Eks pensionärid ise tegid, sõid ja jõid, mõnel pool tulid mudilased või koolilapsedki vanainimestele laulma ja tantsima, mõnel pool öelnuvat maa- või vallavanemadki tere- ja kiidusõnu. Kas märkasite presidendi, peaministri või vähemasti sotsiaalministri tervitust? Ei tule nagu meelde? Ei saagi tulla – neid tervitusi ei olnudki. Aga aktiivsena vananemine, mida see õigupoolest tähendab? Kas seda, et käiakse päevakeskustes laulmas, tantsimas, võimlemas, reisimas ja end täiendamas? Muidugi on see aktiivne elu. Aga… Öeldakse, et üks tõrvatilk rikub meepoti. Kui palju on neid eakaid, kes tegusalt oma päevi täidavad? EPÜLi, tolle pensionäride katusorganisatsiooni andmeil umbes kümnendik pensionärkonnast. Vähevõitu. Milline on Eesti eakatepoliitika? Oleks loomulik, et seda poliitikat, oma eluolu puudutavat kujundaksid ka eakad ise oma poliitilise tegevusega. Kuidas? Soomes on kavas luua iga omavalitsuse juurde eakate komisjon. Meil? Tartus tegutseb Eakate Nõukoda. Ei tea, et mujal eakad kuigivõrd paikkonna elu saaksid mõjutada. Aastaid tagasi oli Riigikogus Pensionäride ja Perede Erakonna fraktsioon, tol ajal jälgiti tähelepanelikult, et seadused arvestaksid ka eakaid. Praegu? Võõras valu öeldakse olevat puu küljes. Riigikogus on pensioniealisi liikmeid vaid seitse, neist vanim Paul-Eerik Rummo Reformierakonnast, mille eelistuste hulka sotsiaalpoliitika kindlasti ei kuulu. Kohalike omavalitsuste valimised ei ole enam mägede taga ning teatavasti on need alati olnud Riigikogu valimiste eeltaktiks. Sügis on käes, tubase toimetamise aeg samuti. See aga tähendab, et just nüüd on aeg anda mõistele aktiivsena vananemine sisukas sisu, koondada poliitikahuvilisi tegusaid mehi-naisi. Vanasti, tol halval ajal, tegutsesid poliitikaringid, mida oli tavaks mõnitada. Aga selleks, et poliitikas kaasa rääkida, tuleb seda tunda, tuleb õppida, arutada, vaielda, targemaks saada. Just seda, selliste ringide loomist päevakeskused toetada võiksidki. Me ju tahame oma elu muuta. Oleme ju meiegi seda väärt, et ise asju otsustada ja oma otsuseid ellu viia. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||