|
||||
Nr 33 (1064) Neljapäev, 27. september 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Pealkirjaks oleksin võinud panna ka teise vanasõna, mis kinnitab, et kus tööd, seal leiba. Sest üks põhjusi, miks pensionär töötamist jätkab või töökohast ilma jäänuna tööd otsib, on kindlasti see, et tal on oma väikese pensioniga ajal, mil kõik hinnad pöörase tempoga kasvavad, raske hakkama saada. Eriti siis, kui ta on üksi jäänud, kui tema kõrval pole enam abikaasat või elukaaslast. Selles eas inimeste lastel on ammugi oma perekond, kes nõuab hoolt. Nii peab pensionär ise toime tulema oma eluasemekulude eest tasumisega – allahindlust talle ju ei tehta – ja kõige muuga, mis eluks vajalik. Pole siis ime, kui madalat pensioni saajale tuleb lisaks maksta toimetulekutoetust. Palju raskem on aga nendel töö kaotanud vanemaealistel, kel pensionini on veel hulk aega. Augustikuu seisuga oli Töötukassa andmetel 38 157 töötut, neist 10 226 inimest 50–59-aastased ning 1190 inimest vanuses 60 kuni pensioniiga. Niisiis on iga kolmas töötu vanemaealine. Rääkimata sellest, et ka pensionieas otsitakse tööd, kuid neid inimesi Töötukassa töötutena ei registreeri, samuti pole neile töö saamise huvides ette nähtud ei täiend- ega ümberõpet. Sellest, et oleme üha kiiremini vananev ühiskond, mis toob omakorda kaasa vanemaealiste senisest järjest suurema tööhõive, räägitakse palju. Ennustatakse koguni, et paarikümne aasta pärast hoiavad meie riiki töös just pensionärid. Ja kuigi juba praegu töötab vaid Rootsis rohkem vanemaealisi kui meil, on ka teada, et suurem osa meie vanemaealistest töötab allpool oma võimeid, erialast ettevalmistust, või hoopis teisel erialal. Väga palju vähemalt 50-aastasi töötab aga põhjalikku haridust nõudvatel ametikohtadel hariduses, tervishoius, avalikus halduses jm. Kuidas ennast jätkuvalt töövormis hoida ja uuendustega kaasa minna, selle eest püütakse omal jõul hoolt kanda. Kas aga riigi suunav ja toetav osa selles ei peaks senisest suurem olema? Ühel hiljuti toimunud vanemaealiste ja tööturu nõudmistele pühendatud konverentsil küsiti sisuka avasõnaga esinenud Riigikogu esimehelt Ene Ergmalt, kas Riigikogus poleks aeg asja arutada ning poliitiline otsus vastu võtta. Riigikogu esimees möönis, et tõepoolest on suurim tööpuudus just noorte ja 50+ vanuses inimeste hulgas. Ta ütles, et miks mitte, võite tõsta selle (sotsiaalkomisjoni kaudu) riiklikult tähtsa küsimusena ka Riigikogus arutamiseks. Aga inimeste arvates ongi vanemaealiste tööhõive parem korraldamine juba praegu riiklikult tähtis küsimus. Töötades aitame oma riiki üles ehitada, töötades aitame iseennast selles riigis. Kui inimene töötab ja saab selle eest väärilist palka, ei taha ta ei riigilt ega omavalitsuselt toimetulekuks toetust. Ka tunneb ta end vajaliku ja väärtuslikuna. Praegused probleemid on aga tööotsimiseks kuluv liiga pikk aeg, kas aasta või isegi rohkem; see, et vanemaealisele pakutakse tema haridusele ning kvalifikatsioonile mittevastavat tööd, sest tööandja on kinni temas juurdunud vanemaealise negatiivses kuvandis; väike töötasu, mis sunnib pahatihti leppima ka vaid 200–300-eurose brutokuupalgaga; piiratud ümber- ja täiendõppevõimalused. Suur mure on halb tervis. Nii hindas mullu oma tervist halvaks rohkem kui kolmandik üle 65-aastastest inimestest. Samas on aga halb see, kui vanemaealisi peetakse ühtlaselt halliks massiks: väga paljud 60–75-aastased inimesed on terved ja tugevad, oma erialal jätkuvalt võimekad töötajad. Kas poleks siis riigil õige aeg võtta luubi alla vanemaealiste tervislik seisund, edastada tööandjale selge sõnum vanemaealise tööjõu paindliku rakendamise kohta? Kindlasti on. Seda enam, et on palju neid 50+ vanuses inimesi, kes on töötuse tõttu emotsionaalsetes raskustes. Häid tulemusi on andnud 30 kuud kestnud projekti raames loodud 10 töötute ühendust Klubi 50+, milles anti tööotsimiseks vajalikku infot, loodi juhendaja suunamisel tegelikule elule võimalikult lähedasi õpikeskkondi, analüüsiti töö taotlemiseks esitatud avaldustele saadud tagasisidet jne. Paljud osalenud saidki tööd. Kõik töötud ei mahtunud ega mahu klubidesse. Projekt jääbki sellepärast projektiks, et seda rahastatakse ainult kindla ajavahemiku jooksul. Mis aga oleks siis, kui selle projekti eeskujul seatakski vanemaealise tööotsija argipäev? Arutelud, kas Eesti ühiskond vajab tööturul vanemaealisi, on ajast ja arust. Kindlasti vajab. Olgu küll, et suur põlvkond laulva revolutsiooni aegseid lapsi alles hakkab tööle tulema. Nagu kõneks olnud projekti juhid ütlesid, ei ole õige pidada probleemiks seda, et inimesed elavad kauem ning soovivad kauem töötada. See on ju hoopis tervitatav. Probleem on küll see, et vanemates inimestes ei nähta küllaldast võimekust ja valmisolekut tööturul osaleda. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||