|
||||
Nr 32 (1063) Neljapäev, 20. september 2012 |
||||
|
Arhiiv |
…kas on veel rohtu, mis avitaks? Paljud meist, eakatest, mäletavad seda käibelauset, mida võis kuulda siis, kui tädi Maali või mõni teine külamammi oma kauaks vinduma jäänud ihuhäda pärast (et ehk läheb kuidagimoodi iseenesest üle!) viimaks tohtri vastuvõtule läks. Nüüdisajalgi kipub arsti juurde jõudmisega sagedasti olema nagu ennevanasti, kui teekond arsti juurde võeti jalge alla alles siis, kui hakkas lõpuks selguma, et päris iseenesest ei taha tõbi ihust kaduda. Ainult et nüüd on (eri)arsti jutule mineku venimise põhjus mitte abiotsija pikatoimelisus, vaid mitme-mitme kuu pikkune järjekord. Tagajärg aga on mõlemal juhul ühesugune: ravi(mi)ga jäädakse hiljaks ning haigused muutuvad krooniliseks. Eraarsti poole pole paljudel aga kõhna rahakoti tõttu võimalik pöörduda. Praeguse arstiabi korraldusega pole rahul ei patsiendid ega tohtrid-õed. Arstiabi kättesaadavus on viimastel aastatel aina halvenenud, teatas hiljuti Eesti Patsientide Nõukoda. Nagu mullusügisene üleriigiline küsitlus näitas, oli rahulolematus arstiabi kättesaadavusega suurenenud 42 protsendilt 46 protsendile. Ning pole põhjust loota-arvata, et rahulolematute arv viimastel kuudel vähenenud oleks. Meditsiinitöötajad on aga kuulutanud välja streigi, mis algab 1. oktoobrist. Patsientide nõukoda on asunud streiki pooldama, sest see ehk aitab juhtida avalikkuse tähelepanu peale arstide-õdede liigsuure töökoormuse ja ebarahuldava palga ka tervishoiusüsteemi põhipuudustele. Nädal tagasi kirjutas Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas Päevalehes, et temal on juba mõnda aega süvenenud arvamus: Eesti tervishoiusüsteem on ebaõnnestunud. Patsientidesse suhtutakse pahatihti kui häirivatesse tülitajatesse. Aga peaprobleem on S. Kallase sõnul tervishoiusüsteemi ülesehituses. Süsteemi tähtis koostisosa on haigekassa, tüüpiline isetoimiv bürokraatlik monopol. Teisel kohal on (avalike) meditsiiniasutuste juhtkonnad, kes võitlevad selle eest, et haigekassast võimalikult palju raha saada. Kolmas element on arstid, kogu meditsiinipersonal. Ja neljandal kohal on patsient, keda on vaja vaid selleks, et õigustada kolme tähtsama elemendi elu ja toimetamisi. Vastupidiselt näiteks Belgia tervishoiusüsteemile pole patsient Eesti tervishoius teretulnud, ta on tülikas ja enamasti on ta ka haige! Patsient ei saa meil valida ei haigekassat (on ju üksainus), meditsiiniasutust ega tavaliselt ka mitte perearsti. Siinkirjutaja meelest on meie perearstinduse viltukasvamise põhjus veel selleski, et Eesti peretohtrid on sisuliselt eraarsti seisundis. Sellest on johtunud, et nii mõnigi neist saab maksta enesele kopsakaid dividende, ehkki on teada, et haigekassal napib järjest enam raviraha… Võrdluseks: küllap on Soome tervishoiusüsteemi ladusa toimimise üks põhjus selles, et seal töötavad perearstid kohalike omavalitsuste juures, kes neile ka palka maksavad. Nende palk on korralik ja dividende nad teadagi ei saa. Niisiis: kuigi nii mõnedki haigused paranevad inimorganismi sisemiste jõudude ja immuunsüsteemi mobiliseerumise toimel ise, ei kao Eesti vildaka tervishoiusüsteemi hädad mitte iseenesest. Ja kosmeetilised, pealiskaudsed ilulõikused siin mõistagi tulemusi ei anna, on vaja sisulisi rahanduslik-juriidilisi ümberkorraldamisi. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||