|
||||
Nr 32 (1063) Neljapäev, 20. september 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Öeldakse, et me kõik tuleme lapsepõlvemaalt. Paraku muutub maailm üha kiiremini, eilsed tõed on tänaseks kolikambris tolmumas ja näib, et sisuldasa on need kaks maailma – see, milles elame täna, ning too lapsepõlvemaa, kust saime kaasa elus määrava – nii erinevad, et näiliselt ei ühenda neid miski. Öeldi küll, et ka üks on võitlusväljal sõdur, ent kogu elukorraldus tugines ühisel olemisel ja ühistegevusel, mis nühkis iseloomu teravad nurgad maha, sundis enda kõrval teisi nägema, kaasinimesi austama ja arvestama. Ka nõukogude ajal, kui lihtinimene oli vaid kruvike suures masinavärgis, teiste inimeste hulgas. Oli see hea? Aga kas see on hea, kui kõikjal ja kõiges otsustab vaid tugevama õigus, teravam küünarnukk, raskem rahakott? Muidugi on tore, kui inimesed on tegusad, oskavad oma elu kenasti järje peale seada ja sellest rõõmu tunda. Ent on piir, millest üle saab tõeks see, et inimene on inimesele hunt. Mõtetes, sõnades, tegudes… Hiljuti kirjutas professor Rein Veidemann Postimehes: “Vaatamata valitseva mõtteviisi retoorikale, nagu oleks kõigi arengute keskmes Eesti inimene, on selleks hoopis rahamajandus. [– – –] Ometi on inimese igavene püüd väärida inimlikku kohtlemist, mille uus aeg vormistas humanismina. [– – –] On sellelegi osutatud, et ühiskonna “inimlikku temperatuuri“ ei mõõda üksnes sotsiaalse turvalisuse olemasolu.” Edasi arutleb lugupeetav literaat humanitaarteaduste osa ja koha üle meie ühiskonnas. Sellega haakub mu meelest aga “inimlik temperatuur” kõiges muuski, kaasa arvatud suhtumises ja suhtlemises. Ja ei ole midagi parata – mida aeg edasi, seda jahedam-kõhedam on. Seda sagedamini küsitakse pateetiliselt, et alles hoidsime Balti ketis käest kinni, alles laulsime end vabaks, mis on meiega nüüd juhtunud. Aga juhtunud on. On juhtunud see, et ühisest maailmast oleme astunud igaüks oma maailma. Ja see maailm mahutab peale iseenda vaid väga väheseid. Kui ikka üldse mahutab. Ennast kõige-kõigemaks pidades võib päris hõlpsasti teisi jalge alla tallata. Ma ei tahaks olla nende mis tahes põhjusel lasteta inimeste nahas, kes sattusid lugema ühe endise ajakirjaniku rehkendust “kõige vankumatumatest pensionisammastest”. Rõhutanud, et tema lapsed said hea hariduse ning üsna tulusa ja meeldiva ameti, hakkas ta arvutama, kui palju pojad sotsiaalmaksu maksavad, palju tema ise ja laste isa pensioni saavad, ja jõudis siis tulemuseni, et tema perest jääb 300 eurot “nende jaoks, kes pole soovinud, saanud või viitsinud lapsi sünnitada, kasvatada ega koolitada, vaid elanud ainult endale”. Tõsi, too rehkendaja lisab, et ega ta taha kedagi solvata, aga “mul on siiski moraalne eelis, võin nina püsti ajada, et olen elus oma peamise kohustuse täitnud. Lisaks igapäevasele rõõmule järglaste olemasolu üle ei ela ma kellegi võõra armust”. Seda lugedes meenus kooliõde, kelle saatuseks oli oma väikesed juba varakult kalmumulda kanda. Kas tema on nüüd “oma kohustuse täitnult” almusesaaja? Ja veel meenus teinegi, kes on kasvatanud kaelakandjaks kaheksa poissi-tüdrukut. Kui uhkesti tema oma nina peaks kergitama ja lasteta jäänud pinginaabrile eurosid pihu peale lugema? Või mida ütlevad-mõtlevad sellisest matemaatikast lähtudes need vanemad, kelle lapsed on töötud? Või haiged ning ise ühiskonna tuge vajavad? Lapsed-pensionisambad-mentaliteet on pelutav. Üsna hõlpsasti võib see viia ühe inimrühma – lastetute ja vähemedukate perede – luusereiks sildistamise ning alavääristamiseni. Ei, ma ei mõtle, et riiklikult, seda mitte. Ent hoiakuid ei kujunda poliitikud ega ametlik poliitika, hoiakuid vormivad need inimesed, kellel on kõvem sõna, ajakirjanikud näiteks. Hiljuti korraldas Tallinna Sotsiaalamet kauni nimega konverentsi “Hellalt eakast”. Suhtekorraldaja Aune Past võttis kokku, mis on puudu eaka elus ja mis on vääriti suhtumises vanemasse põlvkonda. Tarbimisühiskonnas on väärtused sageli paigast nihkunud, eri põlvkonnad elavad erinevat elu. Kuvand eakast on alahindav – kohmakas, taipamatu, kibestunud, vaene. Kummatigi kaotab ühiskond palju, kui ei suudeta hinnata aastatega kaasnevat süvenemist, tarkust ja tasakaalu. Ei loo meist kuvandit aga keegi teine, mainet kujundavad inimesed ise. Kuidas? Kuldreeglit ei ole. Oleme harjunud põhjama noorte hoolimatust, tähelepanematust, enesekesksust. Ent kindlasti peab ka eakas mõtlema sellele, et ei ela ta siin maailmas üksinda oma hädade ja valudega, et nooredki võivad olla väsinud, haiged, õnnetud. Aga mõned ehk rehkendavad nüüdki, mitme euro jagu nad ise või nende lapsed naabri-Maalile pensioni on maksnud, sest too vaesekene elab ju “kellegi võõra armust”. Ei jõua tolle maailmanabaks olemise hoiakuga kaugele ei noored ega vanad. Ühiskond on tervik ja igal kruvil, ka kõige väiksemal, on seal oma osa täita. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||