|
||||
Nr 31 (1062) Neljapäev, 13. september 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Esmaspäeval algas Riigikogu XII koosseisu sügisistungjärk. Nii Riigikogu esimees Ene Ergma kui ka president Toomas Hendrik Ilves rõhutasid oma kõnes muuhulgas, et rahvaesindajad peaksid igapäevategevuses senisest enam vastutustunnet ilmutama, tegema selgemat vahet kitsastel erakonnataotlustel ning rahva ja riigi huvide järgimisel. Vaadates tagasi eelmisel kuul Riigikogu erakorralisel istungil valitsuskoalitsiooni ja mõne sotsi häältega langetatud otsusele ratifitseerida Euroopa Stabiilsusmehhanism (ESM), millega väikeriik pani vabatahtlikult panti 1,3 miljardit eurot suurriikide nagu Itaalia, Portugali, Hispaania, Kreeka ja teiste päästmiseks, tekib õigustatud küsimus: kas see sisuliselt väga riskantne samm on ikka kogu meie rahva huvides? Opositsioonipoliitikutest on kõnekalt ESMiga liitumise vastu sõna võtnud Urve Palo, kelle hinnangul ESM vaid suurendab kahju Euroopa riikide majandusele, sealhulgas Eestile. Seeasemel, et mõned riigid kohe maksejõuetuks kuulutada, lükatakse paratamatust hoopis aina edasi. ESMiga liitunud riigid (sealhulgas ka Eesti) jäävad nii oma esialgsete sissemaksete kui ka hiljem väljanõutavate summade võrra vaesemaks. Valitsuskoalitsioon rõhutab vajadust säilitada solidaarsust Euroopa Liiduga, kuid sealjuures ei olda solidaarne oma rahvaga. Kuid rahva elujärg on endiselt madal, jätkub varanduslik kihistumine. Nagu näitab Eurostati uuring sissetulekutest Euroopa Liidus, jääb Eesti sissetulekute poolest ühe inimese kohta 2010. aasta seisuga ELis lätlaste, rumeenlaste ja bulgaarlaste järel tagantpoolt neljandale kohale. Eesti on niisiis Euroopa viie vaeseima riigi hulgas ning viie rikkaima riigi hulka jõudmisega seotud elukauged peaministri unistused on omandamas tragikoomilist värvingut. Suhtelises ning süvavaesuses elab meil juba rohkem kui 63 000 last. Puuduses virelevaid peresid (viiendik elanikkonnast) ei aita teadmine, et meie rahandus on eeskujulikus korras. Toidupakke ei jõuta nii palju jagada kui vaja, keskmine pensiongi on langemas ja sündide arv aina väheneb. Tervise edetabelis oleme maha jäänud isegi Albaaniast, eriarstiabi muutub üha kättesaamatumaks… Riigikogu avaistungi päeval kirjutas Euroopa Parlamendi liige Indrek Tarand, et Eesti vajab terviklikku poliitilist reformi. Remontida tuleb nii erakonnaseadust, valimisseadust kui ka Riigikogu töö ja kodukorra seadust. “Tuleb loetleda kõik nende seaduste paragrahvid, mis takistavad vaba konkurentsi poliitikaturul – nagu näiteks erakonna loomiseks tarvilik liikmete arv.” Praegu nõutakse uue erakonna registreerimiseks tuhandet liiget – kaks korda rohkem kui Venemaal ja kümme korda enam kui suurriigis Indias. Seesugune olukord vaid kindlustab poliitilist kartellistumist ning raskendab rahva põhivajadusi ja lootusi paremini tundvate ning järgivate uute jõudude pääsu parlamenti. Aga moraalne oleks ju luua seesuguseid seadusi, mis välistaksid otsustamise liikumise üha kaugemale kardinate taha. Parlamendi maine parandamise eesmärgiga on kindlasti seotud ka Riigikogu eetikakoodeksi väljatöötamine vastavas töörühmas. Üks eetikakoodeksi koostamise eestvedajaid Kaja Kallas on märkinud, et koodeks on suunatud eelkõige parlamendiliikmete professionaalsuse suurendamisele, leppides kokku ühtsed käitumisreeglid. Kuid kogu aeg on olemas olnud pühakirjast tuntud nn kümme käsku ning eetikakoodeksi puudumine ei peaks olema mingilgi moel kergendav või õigustav asjaolu selles, et viimastel aegadel on kogunisti kolm Riigikogu liiget langenud kriminaaluurimise alla, justiitsministrist rääkimata. Üks tähtsaid teemasid on edaspidigi erakondade rahastamine. On põhjendatud seisukohta, et valimiskulutusi peaks märksa piirama. Ent siinjuures on kuidagi sujuvalt püütud mööda vaadata tõsiasjast, et erakondades pole soovitud-viitsitud pöörata vajalikku nõudlikku tähelepanu liikmemaksude kogumisele. Näikse, et parteidel piisab ülalpidamis- ja tegutsemiskuludeks sponsoritelt laekuvatest summadest ning riigikassast saadavatest miljonitest (kindel taks iga Riigikokku pääsenud fraktsiooniliikme kohta). Endise parlamendiliikmena arvan, et erakonna liikmemaksude korralik korjamine tuleks muuta partei registris püsimise esmatingimuseks. Samas arvan, et oma valijaskonna usalduse kaotanud parlamendiliikme tagasikutsumise võimalus tuleb viimaks valimisseadus(t)esse sisse kirjutada. Küllap paneks see asjaolu rahvaesindajaiks valituid eesmärgipärasemalt ja omakasupüüdmatumalt oma esindamistööd tegema. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||