|
||||
Nr 29 (1060) Neljapäev, 30. august 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Viimased paar nädalat on olnud peeglisse vaatamise aeg. Meie riigile ja rahvale. Igaühele. 20. august – taasiseseisvumispäev – on möödas, 1. september, teadmiste päev, ukse ees. Mõlemad sellised verstapostid, mis sisuldasa puudutavad igaüht. Nende kahe tähtpäevata, nende algusteta ei oleks me need, kes oleme, ja ei oleks me seal, kus oleme. Vabas Eestis sündinute põlvkond on jõudnud täiskasvanuikka. Inimene on alati midagi oodanud. Ja alati on sisimas soovitud: “Oh oleks, et keegi tuleks ja sedasi teeks/ et maa jääks maaks/ et vesi jääks edasi veeks/… ning et aegade kestes/ inimene/ Inimestes/ otsa ei saaks” (M. Raud). Otse loomulikult eeldab see ühelt poolt uue tegijate põlvkonna ootamist, teiselt aga selle kaalumist, mis meil juba on. Kummaliselt haakusid selle teemaga kaks hiljutist raadioküsitlust, üks “Kas me sellist Eestit tahtsimegi?” ja teine “Millisena kujutlen oma pensionipõlve?”. Jäi kõlama mõte, et mida me tahta oskasimegi – tahtsime vabad olla, oma hümni laulda ja oma lippu heisata. Ja see meil on, selle me saime. Hoopis teine tonaalsus kõlas pensioniteema puhul. Öeldakse, et raha on alati vähem kui vaja. Sellest, ja peaaegu ainult sellest räägitigi. Paljudel oli lausa nimeliselt teada, kes on süüdi ja kuidas ta just süüdi on, et meie pensioniseadus ei võimalda sellist pensioni nagu näiteks Soome oma. Üldreeglina on mõistlik rääkida neist asjust, mida tead. Pensioniseadus jõustus meil 1999. aastal. Millest pension koosneb, kuidas midagi arvutatakse, sellest on kõneldud ja kirjutatud vähemalt kord aastas. Oleks arukas asjad endale selgeks teha. Muidugi ei ole põhjust väita, et meil asjad (ka pensioniasjad) parimas korras oleksid, ent targem on enne mõelda kui öelda. 20. Augusti Klubi liikmed nentisid rahulolevalt, et aasta-aastalt on selle päeva sisu ja tähtsust üha enam mõistma hakatud. See omakorda tähendab, et kõrvuti meenutustega ning kunagiste tegijate hindamisega on kriitilisemalt hakatud vaagima ka hetkeseisu. Seda, mis nuripidi on läinud, oskab osutada igaüks – mullu kallines toit Eestis 8,5 %, Euroopa Liidus keskmiselt 3,2 %, ent Rootsis näiteks ainult 0,6 %. Me kõik tunneme mõnda, kes teenib igapäevast leiba Soomes, Norras, Iirimaal või kus iganes mujal. Me kõik teame kedagi, kes kohe-kohe kooli lõpetab ja päris kindlasti sünnimaa tolmu jalgelt pühib. Ja keegi meist ei tea, kui paljud nende lastest veel kodukeelena eesti keelt räägivad. Igal aastal suletakse mõni kool. Pidupäevakõnes ütles president Ilves talle omasel näpuviibutaja toonil: “Me tahame olla nagu meist palju rikkamad riigid. Nii ei võrdle me end praegu selle olukorraga, kus olime 20 aastat tagasi, kuigi tasuks ja reaalsuse tajumiseks peaks. Et me seda ei ole, siis järelikult peab keegi süüdi olema. Ja tänase tava järgi on süüdi meie oma riik. Eesti pole kedagi petnud. Eesti on selline, nagu me seda 20 aasta jooksul oleme valinud olema.” Järeldus: kes tegi? Ise tegid! Ise valisid need plats-puhtaks-poliitikud, kes kiiresti erastasid-ärastasid, maaelu koomasse viisid ja tootmisel lasksid hääbuda, seletuseks-põhjenduseks ikka vaid avatud maailm ja piiritagune konkurents, millele meie, väikesed-vaesekesed, niikuinii vastu seista ei suutnuks, parem mitte proovidagi. Kas me sellist Eestit tahtsimegi? Muidugi tahtsime oma vaba riiki, aga see ei tähenda, et oleksime tahtnud seda, mis nüüd meie elu kujundab. Kindlasti ei ole härra presidendil õigus, kui ta väidab, et rahvas ei mäleta, mis oli ja kust tulime. Mäletab küll. Rahval ei ole haugi mälu ja importtomateid ostab ta mitte lollusest, vaid odavama hinna pärast. Aastaid poliitikas osalenud Sirje Endre kirjutas Õhtulehes (18. aug): “Võiksime kodanikena olla rahulikumad. Kuid kas võime? See küsimus tekib, nähes elu Eesti riigis täna. Vahel on tunne, et valitsuserakondade juhtfiguurid tahavad oma sõna ja tahtmisega asendada põhiseaduse paragrahvi, olla sellest kõrgemal, üliseadust eirata või ajada lihtsalt inimestele puru silma.” Juba ammu on räägitud vajadusest muuta valimisseadust ja erakondade kohta käivaid seadusi. Praegu on Riigikogus esindatus kaalukeeleks. Nii et sisuliselt on tee uute poliitiliste jõudude tulekuks suletud. Ent peagi algab uus kooliaasta. Alati on see uut usku ja lootust äratanud. Sest millalgi tulevad ju uued tegijad. Ehk oskavad nad eelkäijate vigadest õppida. Veel kord kadunud Mart Rauda tsiteerides: “… on meil õigus jätta endale unistus suurest imest. Niisugusest imest, mis inimliku vaimsuse, mõtte ja tundejõu ülendab kõikide asjade juhtivaks jõuks. Ükskõik kui ilmatu hulga aja pärast. Peab ootama. Kõrgemat päikest. Peab ootama. Soojemaid tuuli. Ja äikest.” Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||