|
||||
Nr 28 (1059) Neljapäev, 16. august 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Mõned nädalad tagasi komberdas kahe kargu najal Videviku talitusse väga vaevaliselt liikuv eakas naisterahvas, kelle vanus küünib hinnanguliselt kuskile kaheksakümne aasta kanti. Toimetuses on see naisterahvas käinud aeg-ajalt varemgi, kaasas mõned luuletused, millest mõned sobivusel ka avaldamist leidnud. Sedapuhku tabas meid kõiki aga eriti sügav kaastunne, põhjuseks mõistagi kurblooline asjaolu, et selle inimese tervislik seisund on ühtäkki niivõrd viletsaks muutunud. Suhelda oli meil väga raske, peaaegu võimatu. Viimaks ütles ta (valjusti rääkides nagu enamik vaegkuuljaid), et ta ei kuulvat üldse, sest tal polevat raha kuuldeaparaadile uute akude soetamiseks. Kirjutagu me oma küsimused paberile, siis ta vastab. Pension aga olevat tal ainult 161 eurot… Et tal pole juba kümmekond päeva üldse raha toidupiskugi ostmiseks, sellest andis otsest tunnistust tema kõhnunud, teravnenud joontega nägu. Vaevatud naine palus mult kuni pensionipäevani viis eurot laenu. Surusin talle pihku kümnelise raha – ehk saab inimene nõndaviisi kuidagimoodi mõne aja läbi ajada. Poleks vist tarvis märkidagi, et eakas naine tõi kohe pärast järjekordse elatisrahasutsukese kättesaamist kaks viieeurolist tagasi. Iseenesest kurb lugu ju, aga see pole peapõhjus, miks sellest siin pikemalt kirjutan. Kuigi tänavusel, nn väärikalt vananemise ning põlvkondade sidemete tihendamise ja vastastikuse mõistmise aastal oleks juba iseenesestki sellest nukrast eluseigast enam kui küllalt, et tollest paraku paljude eakate nirust nirumast käekäigust kõnelevast juhtumist pikemalt mõtiskleda. Aga õiglusmeelsemad ja nõrganärvilisemad, hoidke nüüd alt – sellele seigale järgnevalt mulle Põhja-Tallinna sotsiaalosakonna asjapulkade esitatud-etendatud sümboliväärne stseen alles tuleb. Nimelt helistasin kohe pärast kahe karguga invaliidi toimetuses käimist tema elukohajärgsesse sotsiaalasutusse ja palusin tollele tõenäoliselt tõsist abi vajavale inimesele asjakohast tähelepanu pöörata. Ning järgmisel päeval mulle Põhja-Tallinna sotsiaalosakonnast tagasi helistatigi ja toodi halvasti varjatud pahameelega kuuldavale järgmised sõnad: miks te meid tema pärast tülitasite, kas sellepärast, et te ei saanud või ei tahtnud tema luuletust avaldada? Neid mõnitavaid sõnu kuuldes läbis minu küllaltki elukogenud teadvust mingi umbeajavalt kuum hoog, mis sundis mind otsekohe kõne katkestama – head õhtut! Ja kõik… Mida me siis nüüd selles umbseisus peale hakkame? Ilmselgesti oli sotsiaalametnik lausa püha pahameelt täis, et ta oli pidanud minu esitatud tungiva palve peale ennast mugava kontorilaua tagant välja kõnnitama ning (oletatavat?) abivajajat kodus külastama. Ning kui oli selgunud, et kõnealune invaliid tema hinnangul paraku mitte mingisugust abi ei vajagi, siis on enam kui tõenäoline, et pahane ametnik vanainimese ka tema kehvas kodukeses põhjalikult läbi võttis. Ning nagu päev hiljem ilmnes, piisas kõrgetoolilisel munitsipaalametnikul pahameelt veel Videviku toimetajagi üle tänitamiseks. Aga minu (ja teistegi Videviku ajakirjanike) hinnangul vajab kõnealune kõrges eas abitu naisterahvas kindlasti päris tõsist abi. Et ta ülimalt pisikese pensioni tõttu vajaks regulaarset mõnesugust toimetulekutoetust, ei peaks nõudma pikemat põhjendamist. Veelgi enam: see inimene on oma elutee lõpul jõudnud juba seesugusesse seisundisse, kus ta enam iseseisvalt inimväärselt toime ei tulegi. Järelikult – on vaja hakata astuma samme (täitma pabereid), et inimene hooldekodusse paigutada. Ning lõpuks. Ma olen üsnagi kindel, et ligimesse ja tema hädadesse seesuguse kalgi suhtumisega naisametnik on oma ametiseisundist õigesti aru saamata ning seda kogunisti kuritarvitades (oma otseseid kohustusi mitte täites) teinud ülekohut paljudele teistelegi abivajajatele, ehk teisisõnu – abitutele inimestele. Ning see sotsiaaltöötajale täiesti sobimatu kalkus või äärmiselt ametikohasobimatu ülbuski on taunitav nüüd ja alati, ja mõistagi ka siis, kui “väärika vananemise aasta” juba möödanikuks muutunud. Ning lõpuks sügavat muret tekitav arvamus või pigem järeldus: ilmselt pole seesugune lauskalk suhtumine väetitesse abivajajatesse omane üksnes Põhja-Tallinna sotsiaalosakonna mõnele liialt enesekesksele ning oma otseseid ametikohustusi paraku üpris puudulikult, et mitte öelda: valesti mõistvale kohatäitjale. Põhja-Tallinna linnaosavalitsusel (ning muidugimõista teistelgi omavalitsusjuhtidel) on põhjust võtta luubi alla sotsiaaltöötajate sobivus oma ametikohale. Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||