|
||||
Nr 27 (1058) Neljapäev, 9. august 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Tallinnas on järgmisel aastal kavas avada uut tüüpi keskus, nn põlvkondade maja, kus pakutakse ühistegevusi nii noortele kui ka vanadele. Sellega soovitakse viia kokku eri vanuses eri kogemustega inimesi ja ka pakkuda päevahoidu igas vanuses erivajadustega inimestele. See on tore plaan. Kas see paneb aga noortega-lastega suhtlema neidki pealinna eakaid, kes on endassetõmbunud, kelle meelest noorus olevat hukas ja keda häirivad laste kilked nende korteri akna taga, on iseküsimus. Inimesed, kes aastakümneid ühes kortermajas elades oma kauaaegsetele naabritele teregi ei ütle, jäävad kindlasti samasugusteks edasi. Aga me oleme oma valikutes vabad. Meid, eakaid inimesi, on ju nii palju, et oleks ka ime, kui me kõik ühesugused oleksime. Vanaemadele ja vanaisadele teeb kindlasti palju rõõmu lastelaste olemasolu, nendega suhtlemine. Küllap mõistavad need eakad rohkem ka võõraid lapsi ja noori. Kui palju meid, eakaid, Eestimaal üldse on? Selle ja samuti noorte ning laste kohta on huvitav uurida andmeid värskelt ilmunud Eesti statistika aastaraamatust. 1. jaanuari seisuga oli Eestis 404 525 pensionäri – 30,2 % rahvastikust (arvestuslik rahvaarv 1 339 662). See arv on viimased kaks aastat järjest kasvanud, mida on põhjustanud rahvastiku vananemine, 1993. aastal alanud pensioniea tõstmine, pensionisüsteemi ümberkorraldus 2000. aastal ja majanduskriis. Mullu olid 74% pensionäridest vanadus- ja 22% töövõimetuspensionärid. Vanaduspensionäride arv suurenes aasta jooksul 1786 ja töövõimetuspensionäride arv 7503 võrra. Siinjuures uudisandmed pensioni kohta. Nimelt teatatakse aastaraamatus, et aasta keskmine pension langes esmakordselt sellel sajandil. Kui 2010.aastal oli keskmine pension oli 271,7 eurot kuus, siis 2011. aastal 270,6 eurot. Keskmine vanaduspension tõusis 304,5 eurost 305,1 euroni. Et majanduskriisi ajal jäi pensioniindeks teist aastat järjest tõstmata, siis ei saanud ka keskmine pension eriti tõusta, kirjutatakse aastaraamatus. Langus oli tingitud ka töövõimetuspensionäride osatähtsuse kasvust. 2011. aastal oli keskmine töövõimetuspension 177,1 eurot kuus. Nimetagem veel, et keskmine rahvapension oli 2011.aastal 102,7 eurot, toitjakaotuspension 149,4 eurot kuus. Kindlasti pole kõigile teada ka see, kui vanalt saab inimene vanaduspensionile. 1998. aastal tõsteti vanaduspensioniiga 63. eluaastani. Kui mehed said 63-aastaselt pensionile 2001. aastal, siis naiste puhul üleminek poole aasta kaupa alles kestab ja 2011. aastal jõudsid pensioniikka need, kellel vanus 61 aastat ja 6 kuud. Võib-olla on meil andmeid ka selle kohta, kui kaua pensioniikka jõudnu pärast pensionile jäämist veel elab? Niisugust ülevaatlikku tabelit aastaraamatus ei leidu, küll võime selle üldjoontes tuletada elanike oodatava eluea järgi. Kui rohkem kui pooltes Euroopa Liidu maades oli oodatav eluiga üle 80 aasta, siis 2010. aastal oli Eesti elanike oodatav eluiga sünnihetkel 75,8 aastat. Eesti meeste oodatav eluiga oli 70,6 ja naistel 80,5 aastat. Euroopa riikide meestest elavad kõige kauem Sveitsi mehed (80,3 aastat), naiste eluiga on kõrgeim Prantsusmaal ja Hispaanias – 85,3 aastat. Eesti meestest lühema elueaga on Läti, Leedu ja Bulgaaria mehed. Mis saaks aga siis, kui me kogu oma väikest Eestit vaatleksime nagu „põlvkondade maja“? Teades nüüd aasta vältel juurde tulnud pensionäride arvu ja seda, et see on suurenenud, võiksime seda võrrelda sama aja jooksul sündinud laste arvuga. 2011.aastal sündis 14 679 last , mis on 1 146 last vähem kui aasta varem. Summaarne sündimuskordaja,mis näitab keskmist sünnitatud laste arvu naise kohta sama aasta sündimuse juures, langes 2011. aastal 1,52-ni, kuid rahvastiku taastootmiseks peaks see olema vähemalt 2,10. Sündide arvu järsk vähenemine on ka 2011. aasta loomuliku iibe languse põhjus: suri 565 inimest rohkem, kui sündis. Rõõmustav on see, et abiellujaid on jälle rohkem. 2011. aastal sõlmiti 5499 abielu ehk 9% rohkem kui aasta varem. Meeste keskmine vanus esimese abielu sõlmimisel on 30,6 ja naistel 28,2 aastat. Alates 1994. aastast on naise keskmine vanus esimese abielu sõlmimisel olnud kõrgem kui ema keskmine vanus esimese lapse sünnil, sest paljud naised sünnitavad enne lapse ja alles seejärel abielluvad. Nende andmete järgi võime oma „põlvkondade majas“ olla õnnelikud iga lapse üle, aidata ja hellitada iga last – öeldakse, et armastust pole kunagi liiga palju, ka mitte laste jaoks. Sotsiaalministeeriumi on korduvalt (sealhulgas ka Videviku veergudel) lausa palutud, et ta püüaks siiski leida senisest enam võimalusi puudust kannatavate laste toetamiseks. Liiatigi teame, et laste elu, eriti nendes peredes, kus neid on rohkem, pole meie riigis kerge. Kui ühe või kahe lapsega paaridest elas vaesuses 14%, siis vähemalt kolme lapsega paaride hulgas oli vaesuse osatähtsus peaaegu kaks korda suurem. Üksikvanemaga leibkondades elas 2010. aastal suhtelises vaesuses 36,3%. Suhtelise vaesuse määr tõusis 2010. aastal võrreldes 2009. aastaga 1,7 protsenti. Ebavõrdsus ühiskonnas oli taas suurem: elanikkonna vaseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud erinesid 5,3 korda. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||