|
||||
Nr 26 (1057) Neljapäev, 2. august 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Suvi, heitlik ja tujukas, kuid ikkagi suvi on sealmaal, et pimenevad õhtud ja pälguvalged ööd meenutavad: miski ei ole igavene – on aeg talvele mõelda, aeg kõledate ja tujutute päevade vastu valmistuda. Maasikad-vaarikad-sõstrad purki, pudelisse või jääkappi. Seenedki äädika või soola sisse. Kes mida, kes kuidas. Kõik suvesõidud, kokkutulekud, avatud külaväravate päevad, kõik need kümned eri nime ja näoga üritused, mida suvine Eestimaa on igale maitsele, rahakotile ja igale ealegi pakkunud, on ju samuti midagi sellist, millest pakasepäevadel hingesooja saada. Võib-olla meenutab keegi keset talvetuisku olümpiaheitluste võlu ja valu, pikki tunde teleri ees. Igaühele oma. Osakem vaid otsida, leida, talletada… Vahest teeb porikuised päevad paremaks pilt kivil päikeselaigus peesitavast sisalikust, üle rohutee trepi alla vonklevast koduussist nastikust või vanalindudest, kes varahommikust päikeseloodeni oma piiksuvat järelpõlve toidavad, vahest näiteks mälestus Tartu linna päevast, kus näis, et kogu ülikoolilinna rahvas voogas tänavail. Kes ruttas Jaani kirikusse kontserdile Karmen Puisi kuulama, kes koos tuntud ajaloolastega linnaekskursioonile, kes Tähetorni, Vanasse Anatoomikumi või linnamuuseumi. Mina võtsin tollest ajast kaasa kaks suurt elamust, üks toosama pilt päikesepaistelisest ja rõõmsast, nagu üht elu elavast linnast ja teine, hoopis isiklikum, kohtumine Tartu aukodaniku, tuntud skulptori Endel Taniloo kodus. Majaproua imemaitsev kook ja kohv, mõttetihe keskustelu (mina vaid kuulaja), rikkad tunnid kunstniku ateljees – see on midagi sellist, millele tagasi mõtlemine teeb südame soojaks. Ja mitte üksnes seepärast, et toredate, hingelt rikaste inimestega koos olla on lihtsalt hea. Räägime aktiivsena vananemisest. Tänavune aasta on lausa rahvusvaheliselt pühendatud sellele, et eaka südamele koputada, ärgitada teda kodust välja tulema, oma päevi huvitavamaks ja sisukamaks looma. Tegelikult ei saa neid asju kampaania korras teha. Ei suuda ükski kõrgete komisjonide kokku pandud tegevuskava ega hea tahte saadik inimese olemust muuta. Ühele on sädet antud, teisele ei ole. Meenutagem Endel Taniloo mälestusteraamatu värvikaid lehekülgi elust (surma piiril virelemisest) vangilaagris. Talvel 90-aastaseks saaval kunstnikul on teotahet ja -jõudu noortelgi kadestada. Pool aastat on läbi. Kui palju on aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aasta kellegi elu muutnud? Kui tädi Maali noortega mullu ei klappinud, kas tänavu on asi teine? Ei usu. Kellel elu- ja mängulusti ei ole, sellel ei ole. Ja kellel on… Hiiumaal Kalana sadamas mängiti juulikuu viimasel nädalal mitu päeva Jaanus Rohumaa seatud ja lavastatud \"Väikest Tjorvenit ja Pootsmani\". Kummaliselt hakkas too Astrid Lindgreni peaaegu sajanditagune lugu tänapäeva eluga kokku kõlksuma. Rahvas lustis, aplodeeriti uhkes ja paksus bernhardiinikasukas vastu pidanud koolipoisile Tõnu Tammele, toimekale Kirke Selirannale Tjorveni rollis, Garmen, Margus ja Theodor Taborile, Emili Rohumaale, kes isa lavastuses Stinat mängis, Mia Maria Rohumaale Teddy osas. Otse loomulikult plaksutati pihud tuliseks ka stsenarist-lavastaja Kaljo Orrole. Siis saabus Tisleri talu tõeline perenaine proua Sjöblom. Tundus, et Ita Ever laval lausa nautis kõike – nii kaunist suveilma, lustakat etendust kui ka nooremate ja päris noorte kaaslaste mängu. Tema pilgus aimus huvi ja heakskiitu. Ja see, kuidas Eesti teatri grand lady (kelle kohta old öelda küll ei söanda) sel suvesaarel oma olekuga mõjus, on samuti meenutamist väärt. Oli uueks saanud Kalana, olid põlised rannamännid ja sume meremüha, kajaka kiljatus ja sähvivad pääsukesed, oli etenduse lõpulaul sellest, kuidas saarele luuakse kodu. Ja üldse ei olnud vaja enne ja pärast etendust mängima pandud makimuusikat, mis looduse hääli ja etenduse muljet tahtis varjutada. Aga see selleks. Marjad puus ja maas on küpsed, seene- ja kurgipurgid tahavad täitmist, et talvekski midagi suvist jaguks. Kõikmõeldavad festivalid, suvelavastused, tuurid ja kohtumised kestavad. Kestab ju suvigi. Veel on aega varuda kõike, mis soojendab siis, kui päike enam ei soojenda. Veel on aega otsida ja leida neid, kelle hingesära aitab teistelgi sädemed hõõgvel hoida. Varugem siis talveks – kõike ja kõikjal. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||