|
||||
Nr 26 (1057) Neljapäev, 2. august 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Viimasel ajal pole paraku ikkagi olnud võimalust kuulda-lugeda (kauaoodatud) teadet selle kohta, et eriarstide juurde pääsemiseks pole enam vaja kannatlikult kuni pool aastat (!) järjekorras vaevelda. Ühel toimetusele teada keskealisel inimesel hakkas silm üpris äkitselt – lausa vaata et päevapealt – märksa halvemini nägema kui seni. See hakkas töötegemist takistama. Teadagi – kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Arstile! Aga ilmnes, et järjekord silmaarstile ulatub oktoobri teise pooleni või lausa mardipäevani välja. Mida siis teha? Mõistagi kohemaid eraarsti juurde, tühja sellest 36 eurost, peaasi, et abi saaks. Ja läinud neljapäeval pääseski hädaline arstile, kes suunas patsiendi kohemaid Keskhaigla silmaosakonda operatsioonile. Ning esmaspäeval jõudis patsient silmakirurgi noa alla ning on pärast paaripäevast laatsaretis viibimist kodusel kosumisel ja saab ehk paranenuna mõne aja pärast riigiasutusse tööle tagasi minna. Aga kui inimesel polnuks võimalik erasilmaarsti poole pöörduda ja ta peaks lume tulekuni kõhna rahakoti tõttu oma silmapõhja äkitselt mingil põhjusel tekkinud kahjustuskolde ravimist ootama? On enam kui tõenäoline, et ta saanuks jäädava nägemiskahjustuse, mis viiks inimese puudeastme taotlemiseni. Ja tema pole kaugeltki ainus, kes seesuguse probleemi otsa sattunud (või satuvad). Teine juhtum. Mu pojapoeg läheb esimesse klassi ning enne koolitsura seisusesse pääsemist tuleb poisiga mitme arsti man vastuvõtul käia. Kõrvaarsti juurde pääseti üsna hõlpsasti, aga silmaarstile mitte. Enne läheks issanda päike sadakond korda looja, kui poiss vajaliku paberi silmaarstilt kätte saaks. Järelikult – eraarstile, emal rahakott näpu vahel. Ning tänavu on küllap tuhandete kaupa neid poisse-tüdrukuid, kelle vanemad enne lapse esimesse klassi pääsemist peavad \"vabatahtlikult sunniviisil\" oma kasinast perekonnaeelarvest märgatava osa erasilmaarstidele loovutama… Kui sotsiaalministeeriumi poole pöörduda ja huvi tunda, mida sealsed arvukad kõrgepalgalised ametnikud saavad-soovivad ravijärjekordade lühendamiseks lõpuks ära teha, saaksime kantseliidiformuleeringutesse looritatud mittemidagiütleva selgituse, milles ravijärjekordade pikkuse põhjusena tuuakse muuhulgas ette arstide vähesus (nende võõrsile tööle siirdumise tõttu). Ei sotsiaalministeerium ega valitsuskoalitsioon tervikuna ning haigekassa pole olnud suutelised meditsiinisfääris tekkinud ja paraku süvenevat nuriolukorda lahendama. Vastupidi – asjad hoopis aina halvenevad. Olen asjaloo leevendamise ühe ettepanekuna saatnud sotsiaalministrile soovitust, kuidas tulevikus rohkem TÜs ettevalmistuse saavaid arste kodumaale tööle jätta. Seni on asjasse süvenemata eiratud kõiki ettepanekuid, mis sisaldavad soovituse sõlmida kõrgkoolilõpetajaga eelnevalt (enne inimese õppima asumist) leping, et ta on nõus hiljem 5 – 10 aastat kodumaal töötama. Kui noor inimene soovib aga kohe naaberriiki pika raha järele siirduda, siis õppigu papa-mamma kulul või võtku vastav pangalaen. Mis seesuguses lahenduses taunitavalt ebademokraatlikku oleks? Paljud ettevõtjad ju õpetavad ise endale kaadrit välja, ning mõistagi tingimusel, et ettevalmistatav tööjõud jääks sellesse asutusse tööle. Arstide puhul on nii spetsialisti väljaõpetamiseks kui ka seejärel talle tööd andvaks subjektiks riik. Milles siin takistus? Ametnike otsustusvõime puudumises või riigimehelikkuse nõrkuses? Seeasemel, et ravijärjekordade lühendamisele jt kesksete sotsiaalprobleemide lahendamisele sisuliselt tähelepanu pöörata on kahjuks sotsiaalministeeriumi tervishoiuala asekantsleri Ivi Normeti kureeritav ametnikekohort pühendunud laialt teles jm reklaamitavale, aga äärmiselt tühisele, et mitte öelda totrale asendustegevusele: kuidas likvideerida asutustes hiljuti ministeeriumi enda nõudel välja ehitatud eraldi suitsetamisruumid, kihutada kohemaid laiali restode-kohvikute välisukse man suitsu kiskuvad tubakasulased jms. On täiesti absurdne soovida, et kõik suitsetajad paugupealt olematusse haihtuksid. Ja keda see asutuse nukataguses uberikus suitsu kiskuv nikotiinik ikka nii väga häirib, mittetubaklane ju sinna oma nina tavaliselt ei pista. Aga oh sa mu meie – asekantsler ise võtab TVs sõna suitsetamise vastu jne. Ent samaaegu ei tõsteta kõrt kõrre peale rahva tervist tõeliselt ja sealjuures väga tõsiselt kahjustava seesuguse olukorra leevendamiseks, nagu seda on puhuti lausa võimatuks muutuv eriarstiabi kättesaadavus. Ants Tamme,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||