|
||||
Nr 24 (1055) Neljapäev, 21. juuni 2012 |
||||
Arhiiv |
Sportlase suurim unistus on pääseda olümpiamängudele ja võita (kuld)medal. Arusaadav. Kus sa pälviksid pärast oma konkurentide võitmist veel suuremat tähelepanu! Tribüünidel ligi sada tuhat pealtvaatajat ja televi- sioon vahendab pilte su tähetunnist sadade miljonite kodudesse. On ju Rahvusvahelisel Olümpiakomiteel liikmesriike rohkem kui ühelgi teisel maailmaorganisatsioonil – 204! 1920–1936 kuulus ka Eesti sellesse perre ja näitas end väga heast küljest. Kuid II maailmasõja tagajärjel suleti meid raudse eesriide taha ja me pidime sealt väljapääsu ootama tervelt kaks sugupõlve. Sel ajal pääsesid mitmed eestlased siiski autasustamispoodiumile, kuid lipp ja spordidress polnud meie omad ja võiduau kuulus muidugi punaimpeeriumile. Eesti kui riigi tagasitulek 1992. a osutus spordimaailma üha tihenevas konkurentsis vaevarikkaks, kuid võidurõõmust pole me siiski ilma jäänud. Londonis peetakse olümpiamänge juba kolmandat korda, kuid Eesti ei ole seal olnud kordagi esindatud, ei 1908. ega 1948. a. Küll aga pääsesid mõned eestlased nendele suurpidustustele ühel või teisel moel mõne teise riigi lipu all... 1908 Londoni esimesel OM-il 1908 juhtus nõnda, et Venemaa väikeses 8-liikmelises koondises võistles pikamaajooksja Georg Lind. Selle nime taga tahaks eestlane näha oma kaasmaalast, pealegi ei ole Tsaari-Venemaa teised rahvad teda enda omaks kuulutanud. Aga Eesti spordiajalugu teda ei tunne, ei tundnud toonased Tallinna ega Tartu klubid, ka mitte Peterburi suur eesti kogukond. Kes ta siis oli? Täiesti self-made man, kes oli elanud Londonis kakskümmend aastat, kuid laskis end “hingekirja panna” oma vana kodumaa Venemaa esindajana. Ja ega ta häbi ei teinud: lõpetas maratonijooksu 19-ndana alla kolme ja poole tunni. Tema sugupuud püütakse jätkuvalt selgitada. Praeguseks on välja uuritud, et ta sündis Kuramaal 1870. 1948 Nelikümmend aastat hiljem kogunes maailma spordieliit jälle Londonisse. Kõrvale jäeti II maailmasõja kaotanud riigid ja need, kelle N Liit oli maailmakaardilt minema pühkinud, praktiliselt kogu Ida-Euroopa. Eestlased pidasid koos teiste kodumaata atleetidega Saksamaa põgenikelaagrites protestiolümpiaid – Nürnbergis ja Hamburgis, aga olümpia auks ka palliturniire Mittenwaldis, Augsburgis ja Ambergis. N Liit ise Londonis ei osalenud. Kui vaadata Eestis ilmunud ajakirja Kehakultuur aastakäiku 1948, leiab sellest vaid kaks tagasihoidlikku artiklit: neist üks on võistluste-eelne jutt ja teises pajatatakse neegersportlasest Harrison Dillardist, kes põrus Ameerika katsevõistlustel oma põhialal, kuid pääses Londonisse teisel alal… ja võitis. Kohal viibinud eestlastest oodati kõige rohkem Tallinnas sündinud ja Helsingisse ning Soome kodakondsusse siirdunud mehest nimega Kallio (Kalju) Kotkas, kõrgushüppaja-kettaheitja Kalevi vennast, heast kaugushüppajast. Ent siin oli tema ülesandeks pingsalt jälgida iga liigutust, mida tegid OM-i korraldajad, sest tema oli 1952. aastal toimuva Helsingi OM-i vastava orgkomitee sekretär ja keskkomitee juhataja 1946–1953. Eestlastena hindame koos Kalju Kotkaga sõjas räsitud Soome tublit saavutust: 3 kuldmedalit, 5 hõbemedalit ja 3 pronksmedalit ning kokku kaheteistkümnes koht riikide pingereas. Ja kuidas siis Londoni OM-i korraldus laabus? Kõige paremini võinuks sellele vastata eestlanna Nora Morley-Fletcher, kes töötas n-ö tagalas ehk Inglismaa Olümpiakomitee peakorteris infoosakonna juhatajana. Rahvast kubisevas saalis näis ta rääkivat lausa mitmes keeles korraga, inimestega kogu maailmast. “Eeltöödega alustasin juba juuni algul,” jutustas Nora, kes sai sellele kohale tänu oma keelteoskusele, sest peale eesti keele valdas ta vabalt inglise, prantsuse, poola, saksa ja vene keelt. Temast sai hiljem Inglismaa eesti kogukonna juhtivaid tegelasi pooleks sajandiks. Seevastu oli asja võistlusväljale – õigemini selle veerde – Inglismaa eestlasel, laskur Felix Vaheril. Ta määrati pärast üleriigilise Tiger Trophy võitmist 1947. a Suurbritannia olümpiakoondise treeneriks ja teeniski nüüd selles ametis. Ettearvatult ei olnud aga Ühendkuningriigi laskemeeskonnal erilist edu, neljalt laskespordi alalt ühtki medalit ei saadud, ka mitte ainsat punktikohta. Ken Gorshkow oli Eestis koos Heino Lipuga kümnevõistlust teinud, sattunud Saksa sõjaväkke, langenud vangi ja sealt pääsnuna saanud väljaõppe USA armees. Teda julgustati esitama avaldust USA olümpia-katsevõistlustele, kuid enne, kui ta sinna jõudis, sai ta kirja kahetsusega, et tal ei ole Ameerika kodakondsust ja et Eesti Olümpiakomiteed enam ei eksisteeri. Tema pataljoniülem korraldas aga Gorshkowile prii reisi Londonisse USA sõjaväe transpordilennuga. Teine mees, kes oli äsja pääsenud Saksamaa põgenikelaagrist ja oli nüüd “inglane”, ihkas samuti olümpiale. See oli Valdu Lillakas. Aastakümneid hiljem pihtis ta spordiajakirjanik Tiit Läänele, kes pani kirja: “Eesti mehe vaga soov oli jõuda olümpiale. Lühikese ajaga oli ta jõudnud Inglismaa tippklassi ja vääris igati kohta maa koondises, kuid puudus peamine – kodakondsus. Lillakas pidi leppima mängude jälgimisega tribüünilt. “Inglise meistrit Coxi, kes jõudis 10 000 meetris seitsmendaks, võitsin ma korduvalt,” meenutab eestlasest staier. Stockholmis väljaantaval ajalehel Välis-Eesti oli siin oma korrespondent, kohalik eestlane, ajakirjanik ja hilisem (näite)kirjanik Ilmar Külvet. Tema kui spordiasjatundja sulest ilmus leheveergudel 1948. a augustis neljaosaline reportaaž. Londonis elas juba pikemat aega eestlaste kuulsamaid atleete, profimaadlejate maailmameister Georg Hackenschmidt, kelle sulest on ilmunud mitu filosoofilise sisuga teost. Olümpiamängude ajal oli ta aga hõivatud fitnessvõistlustega, mille kohtunikuks teda oli kutsutud. Tõenäoliselt oli OM-i publiku hulgas ka üsna palju spordihuvilisi eesti põgenikke, kellele Inglismaa oli alles hiljuti saanud uueks kodumaaks. Nende koguarv ulatus mitme tuhandeni ja nende keskusteks olid toona London, Bradford ja Leicester. 2012 Tallinna Rahvusraamatukogus avati aprillis olümpia auks näitus “Esimest korda Londonis”, s.t esimest korda Eesti ametliku delegatsiooniga. Seinale oli riputatud kõigi eesti soost olümpiavõitjate pildid. Ja kõige lõppu oli targu jäetud ruumi veel ühe portree jaoks selgitava allkirjaga “2012”. Aga kes see peaks olema? Kas ehk kettaheitja või vehkleja või mõned sõudjad? Igal juhul on meie väikesel riigil võitjat või vähemalt medalimeest kindlasti vaja! Pöidlad pihku! AARAND ROOS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||