|
||||
Nr 24 (1055) Neljapäev, 21. juuni 2012 |
||||
Arhiiv |
Agu Sisask on mu meelest üksiti üpris eriline loojatüüp. Esiteks on ta peale Enn Vetemaa, Teet Kallase, ammulahkunud Uno Leiese, äsjaläinud Andres Ehini ja veel mõne mu väärt tuttava kirjaniku ja loomeinimese ainus, keda olen oma elu vältel tundnud juba ligi 45 issanda aastat ning kellega olen ühes asutuseski töötanud ning elanud trepikojanaabritena Mustamäel Vilde teel ühes suurelamus. Üks Agu Sisaski erisus (minu silmis) on veel, aga selle väljatoomise jätan mõnesuguse puändimõju saavutamiseks kirjatüki lõppu. Siiski-siiski – veel üks Aguga seostatav ainitine asjaolu on minu tarvis tema man ju ikka seegi – tema nime teadsin juba varasel üliõpilasajal, sest filoloogiatudengi lugemusega noore mehe teadvusesse oli ladestumas üldteave muuhulgas ka jaapani keelest tõlgitud (süvakirjandus)teoste vahendajate kohta. Ning Kobo Abe “Luitenaine” oli see oma mitmetasandilisuselt hea romaan, mis hakkas minus kasvatama huvi nende inimeste vastu, kes oskasid valida-pakkuda teoseid tõlkimiseks eestlastele väga kaugetest vanadest kultuurkeeltest. Peatselt aga hakkasin noore (tele)ajakirjanikuna telemajas töötades ja sealsetel treppidel-kujadel kokku trehvama malbe oleku ja aimamisi justkui mingi iseäralise elunägemise võimega heledat verd noore mehega. Ta oli sealmajas väheseid inimesi, kes mind juba teist või kolmandat korda nähes esimesena sõnalist suhtlemist alustas. Tollal oli Agu sattunud tillukese, aga suure leviga TV-ajalehe toimetajaks ning kava-bülletääni tegemise kogemused (olin sinna oma Telekooli-saadete sisu kohta ka juba mitmeid infonupukesi kirjutanud) või muljed olidki need, mida japanoloog ja TV-majas uustulnukana varsti kirjandussaateidki tegema-juhtima pandud tõsise olekuga eetrimees minuga jagada usaldas. Veidi hiljem, kui juba mõlemad Leningradi ülikooli lõpetanud Sisaskid Vilde teele elama asusid, olin mina koos Henn-Kaarel Hellati ja veel paari noorhärraga juhtumisi nende hulgas, kes pärast edukaid mööblikokkupanemis- talguid Helli Sisaski lahkest käest pitsikese brändit maitsta said. Siis läks Agu varsti riigiteenistusse (et kooperatiivkorteri soetamiseks võetud laenu kiiremini tagasi maksta). Kui ta aastaid Loomingu Raamatukogu toimetas, astusin mõnikord Kirjanike Majas tema töökabinetist läbi, kuigi olime oma kooperatiivelamus elanud kolmandagi TV-kolleegi, sotsioloog Rein Varraku köögis tavakohaselt mitu korda kuus õhtuti maailmaasju ja ilmaelu üldse tundide kaupa kokku ja koost lahti arutanud ning kuuma hibiskuseteed lürpinud (millele ei lisandunud kunagi alkoholi). Mõni aeg enne seitsmekümnendat sünnipäeva siirdus Agu aga Mustamäelt Viimsi kanti tütre elamise lähedusse uude pessa. Ta on sealtki mõne kena kirjatüki Videviku tarvis läkitanud, oma mälestusterikkast varamust ammutades lausa igal aastal uue raamatu avaldanud. Agu Sisask ei istu niisama nüüdki – taas olevat uus kaantevahe käsil. Võimalik, et nüüd on tulemas siis viimaks midagi kõnekamat ning üldisemat jaapanlastest, nende luksuslikult rikkalikust kultuurist ja ehk ka budistlikust maailmatunnetamisest? Mäletan, kui vahetasime mõtteid (vist ei vahetanudki, Agu seletas mulle üksikasjaliselt) kirgiis Tšõngõz Ajtmatovi maailmakuulsa romaani “Ja sajandist on pikem päev” peasõnumi mõistmise võimalusi: juba Ajtmatovi raamatu pealkiri väljendab tabavamalt kui miski muu elunähtuste budistlikku mõistmist. Sest a j a ja inimese mõiste pole budismi järgi mitte inimese adumus ajast ja möödanikust läänelikus mõttes, mille järgi aeg liigub-möödub inimteadvuse suhtes ühtepidi, pöördumatult ühes suunas, vaid budism käsitab aega ning aja mõistet hoopis v e r t i k a a l s e s mõttes või mõistes – iga vähegi kaalukas sündmus või pööre ei jäädvustu ajus horisontaalselt libiseval lindil, vaid kujutab endast sümboolset sammast või kuskile kaugele-kõrgele ulatuvat teivast, millega või mille ümber suhestuvad ühekorraga nii luterlaste-katoliiklaste-ortodokside pöördumatult minevikku kuuluvad elusündmused või sündmusjadad. Aega ja selle muutumist tajub budist oma mälu kogu minevikumõõtme või ulatuse kaudu, mitte kui üht ja ainsat juhtumust või seika, mis kuulub pöördumatult igavikku. Budisti minevikukogumi mõju tunnukse olevat (tema) olevikule, tema elule kordi suurem kui meiesugusel tavasurelikul. …Lehitsesin äsja veel kord üle Agu viimase, enne jõulu ilmunud näiliselt kergesti loetava, aga süveneda suutjale üpriski sügavtähendusliku meenutusteraamatu “Elust ja inimestest”. Saateks on kirjamees rõhutanud, et “kindlasti ei pea ma loengut, käsitledes elu mateeria liikumise ülimalt keerulise vormina. Pigem räägin ma Elust kui režissöörist, kes matkides juhuseid loob ja lavastab situatsioone, pakkudes osalejatele kord naudingut, kord meelehärmi ja küllaga mõtteainet”. Lõpuks tekstiproov Agu Sisaski raamatust, mis näitab autori oskust eluhoovusi ja üksikseiku märgata-mõtestada. …kõnnin mööda Heldri teed Viimsi vana koolimaja suunas. …minu ees kõndis rulaatoriga vanaproua, … väikest kasvu ja kõhn. Tema … keha oli vajunud ettepoole peaaegu täisnurga all. /– – – / Ma ei näinud ta nägu. Ainult hallid juuksed ja kübarapott, umbes samasuguse lõikega nagu Evelin Ilvese laineid löönud peakate Rootsi kuninga vastuvõtul. Tõenäoliselt näeb ta oma asendis tahapoole paremini kui ette, mõtlesin ja lasin tal mööduda. …paigas, kus uusehitised lõpevad, jäi proua hetkeks seisma ja lükkas siis rulaatori tühermaale. Toimunud oli midagi arusaamatut. …jäin seisma. /– – – / Rulaator jäi mätastesse kinni ja proua püüdis seda iga hinna eest edasi lükata. Ta ei näe. Taevake, ta ju ei näe. “Siin pole teed,” ütlesin ja astusin paar sammu talle lähemale. “Siin on tühermaa. Kuhu te minna tahate?” Proua ei vastanud. Ta jätkas võitlust pokudega, püüdes … rulaatorit mitte enam lükata, vaid tõsta. /– – – / “Proua, siin on tühermaa. Tulge teele tagasi. Tee pöörab siit vasakule paarikümne meetri pärast.” Proua vaikis endiselt. Ta pidi juba rulaatori vastasolevast mättast üle saama, aga ikka vajus see tagasi. Ta ei kuule, mõtlesin … ja tõstsin häält: “Proua! Kuhu te lähete? Kuhu te minna tahate?” Nüüd pööras proua aeglaselt ümber, ajas kaela õieli, painutas pea püsti, vaatas mulle otsa ja sõnas: “Mis see teie asi on?” Taevas tänatud, ohkasin ma kergendatult. Ta kuuleb ja näeb. Ja mõistus on tal ka korras. Veidi hiljem oli vaprat naist näha pajupõõsa juures kevadurbi lõikamas. P. S. Oma pajatuse algul viitasin, et lõpuks nimetan ära Agu isiku suurima väärtuse minu jaoks. Nimelt on tal hariliku lastetoaga meestega võrreldes määratu eelis: tal on elu tunnetamiseks välja arenenud mingi eriomane, n-ö kuues (või seitsmeski) meel, tulevikutunnetus, mõistvus, heatahtlikkus, leebus. Headuse ja kurjuse puu viljade tundmise oskus on tal isalt, kes oli kunagi Valgamaa praost Rõngus ja hingekarjane Tartus. Isalt õppis Agu e l u pühaks pidama. ANTS TAMME
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||