|
||||
Nr 24 (1055) Neljapäev, 21. juuni 2012 |
||||
Arhiiv |
Küllap on meie pisikese, pahatihti käegalöömismeeleoludest juhitud, aga kangekaelse Maarjamaa rahva(ste) üks tarkusi see, mille hingekarjased on võtnud sõnastada: tehku igaüks seda, mida ta suudab, aga need asjad, mida teha ei suudeta, jäetagu rahumeeli tegemata. Ning selle juhise manu kuulub veel tähendussõna: andku Looja meile mõistust teha vahet nende asjade vahel... Kui omal ajal Rahva Hääle korrespondendina Saaremaale, sealse lehe asetoimetaja Harry Õnnise juurde külla tahtsin lennata, kõlistasin talle ette: soovitagu mulle leheloo kirjutamiseks mõni tubli kesk- või kõrgemagi astme juhtivisik. Ühel sügisel saatis ta mu kuulsasse Saare Kolhooside Ehituskontorisse. Tolle KEKi partorg ja direktor olidki mind lahkesti ootamas. Seniajani on mul ajusagaratest alati uuesti võtta ja tarvitada Saare KEKi pealiku lemmiklausung, mille ta nagu mutri logisema kippuvale poldile peale keeras: ärge otsige põhjendusi, miks üht või teist asja teha ei saa, vaid olge usinad leidma võimalusi, kuidas siiski midagi tehtud saaks! … Kui nädal tagasi Saaremaale sõitsin, otsustasin käia ka kuulsas Saaremaa sadamas, mis aastat viis tagasi uhkesti valmis sai. Et korraga mitu tuhat turisti kohale toovatel kruiisilaevadel oleks mõnus Peterburist naastes korraks Saardegi põigata. Tunti muret, et kohapeal ei piisa giide, kes maailmainimesi piiskopilossis lahkesti vastu võtaksid, samuti polnud korraga võtta mitutkümmet bussigi, millega sõidutada reisikülalisi poolesaja versta tagant Kuressaarde jalutama. …Sadam ammu valmis, kruiisiristlejaid jõuab sinna aastas vaid mõni üksik. Käsi laiutades on kurdetud asjade nutuse seisu üle ja jõutud “geniaalse” järelduseni: et omanikule, ASile Tallinna Sadam raisku aetud raha veidigi tagasi teenida, tuleks tolle vaat et Euroopa moodsaima (reisi)sadama kaudu mõnd kaupa vedama hakata. Ent selleks pole ei sadamakaid ega muud taristud kohandatudki. Ei kraanasid, pikemaid kaisid ega midagi. Ei ole… Reedel kügelesid sadam ja klaasseintega kohvikki koos ingliskeelse turismiinfotahvlistikuga vilus tuules. Päike paistis, ometi oli kõle, inimesi polnud. Vaid üks sakslastest pensionäripaar saabus pisibussis ja süvenes põhjalikult kaardivoldikusse. Mind nähes tuli härrasseenior küsima, et sadam küll, aga ei ühtki hingelist. Kas siis laevu siin ei käigi? Teadsin sakslasele seletada, nagu just olin tühja kohviku pidajalt kuulnud, et tänavu olevat siiski üks laev juba kohal käinud. Aga mitte ristluslaev, vaid mingi jahtlaevake, mõni mees pardal. Pole mõtet küsidagi, miks seesugune taasiseseisvumisaastate marukulukas libanokia üldse sinna umbluu peale ehitati. Totrus ju, aga mida siis teha, kui midagi teha ei osata? Pole ei reisijaid, ei kaupa. Ning mõistustki enam (või veel?) pole. ANTS TAMME,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||