|
||||
Nr 24 (1055) Neljapäev, 21. juuni 2012 |
||||
Arhiiv |
“Oleme katkenud, köhivad hulgused. Kärisenud riided ja saapad. Taarume norus tuhkkollaste, lõppenud nägudega, mis määrdunud tolmust ja higist. Me silmad on maha löödud, töntsid ja lootusetud. Me väsinud rasked sammud keerutavad tolmu üles.” Nii kirjeldas Landeswehri üksuste taganemist väekoondisse kuulunud krahv Stenbock-Fermor. See taganemine tõmbas kriipsu ajaloolisele epohhile, mis oli alanud juba 13. sajandil Eesti vallutamisega piiskop Alberti juhtimisel. Taganemine tähendas ajaloolise põlisvaenlase taandumist nii Eestist kui peagi ka Lätist. Landeswehri sõja põhjused, taust ja tulemused on üldteada. Kevadel 1919 tugevnesid Lätis baltisakslaste väeosad ning -koondised, kuhu asus teenima hulgaliselt saksa vabatahtlikke. Riias kukutati lätlaste rahvuslik valitsus ja Landeswehr liikus Põhja-Läti suunas, ähvardades nii Eesti Vabariiki. Liiga suuresõnaliselt kõlaks, et Eesti läks lätlastele appi. Riikide vahel on haruharva “omakasupüüdmatut” abistamist. Seda enam, kui abi hinnaks on vereohvrid. Küll aga oli Eesti riigi huvides sõbralik lõunanaaber, sarnase ajaloolise taustaga Läti Vabariik. Sõda vältas vaid 29 päeva, sh veel nädalajagu vaherahu. Ometi andis just see heitlus meile võidupüha. Riiklikult hakati seda päeva tähistama 1934. aastast. Võnnu lahing oli Landeswehri sõja selge murdepunkt. Saavutatud võidu tähtsusest saadi aru juba toona. Nii märkis kindral Ernst Põdder 23. juunil 1919 oma päevakäsus: “Täna kell 8.30 on Soomusrongide dessandid ja 3. diviisi väeosad Võnnu linna ja tema ümbruse oma alla võtnud. Vaenlase kaotused on väga suured. Eesti Vabariigi rahvavägi, vaatamata meeleäraheitliku vaenlase vastupanu peale, tungib edasi lõuna poole. Iseäralikku vahvust kahepäevastes lahingutes on Soomusrongide divisjonid ülesnäidanud. Palun korraldusi teha, et saadud võidu puhul me põlise ja äraandliku vaenlase üle linnades ja maakondades saaks lipud välja panna ning kohalistes garnisonides sõjaväe paraadid toime panna.” Seega rõhutas kindral Põdder juba 1919. aastal lahingukäras antud päevakäsus võidu tähtsust ning korraldas selle väärilist tähistamist. Kõik kokku on nüüdseks juba tavapäraseks muutunud tähistamine ja meenutamine: võidupühal on maa lipuehteis, peetakse sõjaväe paraadi, lisaks kõned, milles austatakse oma sangareid ja mõtestatakse võidu tähendust. Võnnu võidu, aga laiemalt kogu Landeswehri sõja tähtsust pole kerge üle hinnata. Eesti sõjavägi oli 1919. aasta suveks punaväge korduvalt löönud. Nüüd oli tulnud jõudu proovida I maailmasõjas karastuse saanud, kindlakäelise juhtimise ning hea tehnilise varustusega vastasega. Landeswehri väeosadel oli koguni lennukeid, arvukalt miinipildujaid jm kaasaegset relvastust, mida Eesti vägedel veel polnud või jagus väga napilt. Ometi suudeti Landeswehri vägesid võita. Põline vaenlane paisati tagasi, neid jälitati kuni Riiani. Eesti sõjameeste jaoks oli võit aastasadu võimutsenud sakslaste üle eelkõige kui revanš. Ajaloolise hetke tunnetamine andis võitlejatele julgust ja visadust. Rindemehi toetas tagala. Hans Kruus rääkis 17. juunil Eesti Asutavas Kogus: “Saagu see sõda, mis alanud lõunafrondil, tõsiseks wõitluseks maa ja wabaduse eest. Jälle on tulnud Lembitu päewad, kus see suur mees ütles: “Sennikaua, kui põlwepikkune poisikene weel minu maal – ei ole allaandmist. (Tormilised kiiduawaldused.) Selles mõttes ühineme ja tulgu ka kõik jõud, kel on kallis töörahwa maa ja wabadus. Selles mõttes – sennikaua, kui on weel põlwepikkune poisikene – ei ole meil allaandmist.” Sõjas osalesid paljud sõjamehed, kes said hiljem väga tuntuks. Landeswehri vägede vasakut tiiba juhtis major Ewald von Kleist. Kaks aastakümmet hiljem oli ta hitlerliku Saksamaa soomusvägede kindral. Tema juhitud tankiarmee ründas edukalt 1939. aastal Poolat ning 1940. aastal Prantsusmaad. Suvel 1919 said von Kleisti juhitud väed lüüa Viljandi vabatahtlikelt õppuritelt. Heinz Wilhelm Guderian teenis 1919. aasta märtsist juulini Saksa Rauddiviisi staabiülemana, ta oli Wehrmachtis parim tankikindral. Lisagem, et Antanti riikide siinses esinduses töötas major, tulevane Briti feldmarssal sir Harold Alexander, 1942–1943 Briti sõjaväe ülemjuhataja Lähis-Idas, 1944 liitlaste ülemjuhataja Itaalias. Võidu üks põhjusi Landeswehri sõjas oli Eesti vägede kindel moraal. See on ajalooline õpis tänasele päevale. Tuleb korrata polkovnik Nikolai Reegi nõudmist: “Tehke kõik, mis võite, ka seda, mis võimata!” Sest vaid nii on läinud ja läheb korda rasketest katsumustest võitjana väljuda. Vaid nõnda saab välja teenida võidu ja võidupüha. Küllo Arjakas |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||