|
||||
Nr 23 (1054) Neljapäev, 14. juuni 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Täna on taas leinapäev. Seitsekümmend üks aastat tagasi küüditas kuritegelik nõukogude võim oma kodudest Eestist, Lätist, Leedust, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast välja rohkem kui 65 000 inimest, keda nimetati “sotsiaalselt võõraks elemendiks“. Kellele võõraks? Kutsumatutele uutele peremeestele? Kuidas vastaksid sellele küsimusele nüüd, see oleks veel võimalik, tollase NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ja Kommunistliku Partei Keskkomitee liikmed, kes juba 14. mail 1941. aastal võtsid vastu küüditamismääruse? Või Eestis küüditamist juhtinud NKVD Operatiivstaap, mida juhtis julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm? Kas selle kuriteo õigustamisele kindlaks jäänud, selle kuriteoga hingel igavikuteele läinud inimesed on seega ühtlasi kustutanud sellest ajast ja järgmistest kuritegudest meie hingedesse sadestunud traumad? See ei ole nii. Need olid meie, praeguste eakate vanemad, vanavanemad, õed ja vennad, onud ja tädid, head tuttavad, ettenähtult kokku rohkem kui üksteist tuhat inimest, Moskvas mõni päev hiljem esitatud aruannete järgi veidi vähem (kõiki, kes olid kirjas, kätte ei saadud), kes seitsekümmend üks aastat tagasi 14. juuni ööl kodudest välja käsutati ja neljasaja üheksakümnesse vagunisse topiti. Nende hulgas pisikesed lapsed ja surmahaigust põdevad vanainimesedki. Sõiduvalmis vagunid seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas, Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval. Enamik arreteerituist suri nälga ja külma kätte juba esimesel Siberi-talvel, suur osa vangistatutest hukati. Nii oli järgmise, 1942. aasta kevadeks umbes 3500st otse vangilaagrisse saadetud mehest elus vaid paarsada. Küüditatud naistest ja lastest sai hukka iga teine. Meie, praeguste eakate inimeste südameist ei kustu kunagi see, mida kogesime ise või nägime lastena. Neid mälestusi ei suru meile keegi peale, need on püsivad. Vahel sirvime vanu fotoalbumeid, kus on säilinud pilte meile eelnenud põlvkondadest, vanematest ja vanavanematest. Näiteks taluõuel või -uksel seismas, ka heina niitmas või rukkivihke köitmas. On ka linnas mõnes pildiäris tehtud fotosid, millel praegu kümneid aastaid maamullas puhanud on veel noored, kenasti riides, unistusteloor näol. Ja siis satume ühele pisikesele, sakiliste servadega fotole, mis on tulnud Siberist. Seal nad seisavad, neli poisihakatist, kellest kõige pisem on päris siberlane, sest ta sündis alles seal, ning kelle hulgast on puudu viies, sest tema oli seal surnud. Pildi tagaküljel on ikka veel näha pliiatsikirjas ridu: “Saadan teile mälestuseks poisikeste pildi.“ Need lapsed lubati 1946. aastal tagasi Eestisse sugulaste juurde. 1950. aastal aga otsis julgeolek nad jälle üles ja saatis uuesti Siberisse. Tagasi õnnestus neil tulla 1950. aastate lõpus. Ilma emata, kes jäi Siberi mulda. Aga vaadakem veel oma vanu pilte. Siin on meie 4-klassilise kooli laste foto. Istume surmtõsiselt nagu väikesed vanakesed. Selle tüdruku isa arvatakse olevat metsavend, tema kõrval istuvate poiste isa on vangis, oleme kuulnud, et Kaitseliitu kuulumise pärast. Selle tüdruku ema aga oli äraviimishirmus kaevu hüpanud. Ta saadi küll sealt elusana välja, kuid nüüd on ta jalutu. Ja selle poisi suur vend oli leidnud soost miini ja jäänud selle lõhkemisel pimedaks. Samas on ka meie õpetaja. Olime tema pärast kogu aeg hirmul, sest teati, et ta olevat olnud ka kodutütarde juht, see aga pidi olema suur süü. Kas temagi viiakse vangi? Millal, võib-olla juba homme? Ja siin on mu väike vennake. Tal on väga suured silmad ja ta on väga kõhn. Neist neljast poisist sealt kaugelt Siberist saadetud pildilt on alles veel kaks, kaks mitmekordset vanaisa ja vanavanaisa. Peatselt on sellel Siberis sündinud poisil sünnipäev. Kokku tuleb tema suur pere ja palju sugulasi. Vanemaid inimesi seob ühiselt elatud minevik, noori olevik. Väikesed lapsed on meie ühendajad, ühtviisi usaldavad vanade ja noorte suhtes. Kas meie, vanad, räägime neile ka oma küüditamisaegadesse jäänud lapsepõlvest? Ei oska ette öelda, mõtetes aga rändame sinna kindlasti. Küll oodatakse täna külalisi Okupatsioonide Muuseumi koosviibimisele, mis on pühendatud küüditatute ja okupatsiooniohvrite mälestusele. Vaadatakse Imbi Paju dokumentaalfilmi “Tõrjutud mälestused“. Vestlusringi teema on okupatsioonitraumade ilmingud meie ümber. Avalikke mälestusüritusi on tänasel leinapäeval veel paljudes kohtades. Kas Eestimaal ongi perekondi, keda küüditamine või teised nõukogudeaegsed vägivalla- ja kuriteod oleksid puutumata jätnud? Need puudutavad meid senini. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||