|
||||
Nr 22 (1053) Neljapäev, 7. juuni 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Sirelid õitsevad ja lõhnavad hullutavalt, kastaniküünlad on avali ning toomingad puistavad juba õitelund. Külm küll, aga ikkagi kevad. Puhkuseplaanid hakkavad aina enam päriseluks saama. Aga ei ole midagi parata, üha rohkem värvivad meie elu ka päevast päeva paisuvad poliitskandaalid. Oli aeg, mil peksti igal võimalikul ja võimatul juhul Keskerakonda, oli siis asja või ei olnud. Sellega harjusime nõnda ära, et tundunuks imelik, kui äkki oleks riigimeedia suhtumine ja sõnavalik muutunud. Aegapidi hakati halvasti ütlema ka sotsidele, olid ju nemad reeturlikult võtnud oma hõlma alla Vene Erakonna Eestis. Seegi tundus asjakohane, on ju opositsioon üldse üks väärakas nähtus, Riigikogus ei ole tal siiani piisavalt mõju, kuigi esindab rohkem kui kolmandikku vabariigi kodanikest. Aga see selleks. Nüüd on päevad möödunud, tuuled pöördunud, määritud on ka valitsusparteide vestid. Ega teleris ja ajalehtedes muust enam juttu olegi. Mõni arvamusliider leiab, et meil on uus rahvuskangelane Silver, teine meenutab, et kuriteo puhtsüdamlik ülestunnistamine võib küll karistust kergendada, mitte vähendada. On neidki, kes kinnitavad, et tegu on vandenõuga meie valitsuse ja sealtkaudu kogu riigi vastu. Nood vandenõuteoreetikud teavad täpselt, et meid on hästi valitsetud, kui midagi pahasti on, siis ainult alamate rumaluse, laiskuse või lastetuse tõttu. Koalitsioon = valitsus = riik on kõik teinud kõige paremal moel. Kes aru ei saa, on ise loll. Kas võrdusmärk kahe võimuerakonna ja riigi vahel on põhjendatud, on muidugi vaieldav. Parteid sünnivad ja surevad, see on üsna loomulik. Loomulik on seegi, et rahvas eeldab ausat, üldmõistetavat (läbipaistvat) asjaajamist nii raha- kui muudeski riigiasjades. Aga elu läheb omasoodu. Hiljaaegu nentis sotsioloog Andrus Saar, et kui veel hiljuti küsiti, kas me sellist Eestit tahtsime, siis nüüd oleks aeg küsida, millist Eestit tahame tulevikus – 10, 20, 50 aasta pärast. Muidugi ei saa elada mõtetega ainult tänases päevas, ent paraku elame vaid üks kord ja enne päikeselinna ehitamist tahaksid vist kõik midagi ka iseendale. Üha sagedamini teatab raadio, et suvi on tulekul, teisisõnu – alanud on suveetendused, -tuurid, suguvõsade kokkutulekud. On tore näha neid, kellega ammu või varem mitte kunagi ei ole kohtutud. Rahvaloendus kinnitas seda, mis oli ju ennegi teada – meid on vähe. Miljon ehk tuleb üle ilmakera kokku neid, kes end eestlaseks peavad, kodumaal sama palju, kui oli XIX sajandi lõpul. See teadmine peaks ärgitama sagedamini kokku tulema, koos olema, meenutama olnut ja olnuid. Tegema muidugimõista ka tulevikuplaane. Jaanipäeva paiku süüdatakse küünlad kalmuaedades. Ega teagi, millal surnuaiapühade komme alguse on saanud, ent aasta pikemate päevade ja lühemate ööde aegu rakendasid juba vaarisad hobuse vankri ette, viidi kalmudele lilli, kuulati kirikhärra kõnet. Otse loomulikult käiakse enne, käiakse hiljemgi. Aga üha sagedamini hakkab silma, et mõnigi kääbas on unustusse jäänud. Aastateks. Linnas pannakse seda tähistama lipik ning mingi aja möödudes saab see “seitse jalga pikkusele, neli jalga lai” maatükk kellelegi teisele viimseks rahupaigaks. Kurb. Aga elu on elu ja kõigil ei ole ei järeltulijaid, ei teisi hoolitsejaid. Linn oma anonüümsuses on üks, kuid valus on vaadata rohtunud, viltuvajunud tähistega kalmukünkaid maal, kus kõik tunnevad kõiki, kus kogukond on, peaks olema üks suur pere. Hiljaaegu sai käidud Peipsiveeres, vanausuliste mail. Tollest imetabasest kogukonnast võiks rääkida palju. Sealne vaimsus ja külalislahkus puudutasid hinge. Kõige enam jäi aga meelde kalmistukultuur. Ei ole ma kusagil mujal näinud nii hooldatud, lillerikkaid ja kauneid rahulaid kui seal. Ei ühtki unustatud hauda mitte üheski väga paljudest kalmuaedadest. “Kuidas on see võimalik?” küsisime. On ju sealgi omasteta lahkunuid, lähevad ju sealtki noored võõrsile. “Aga kogukond,” vastati meile. Kogukond peab kohustuslikuks (või oleks õigem öelda: loomulikuks) seda, et neid, kes on ära läinud, ei unustata. Meie külad tühjenevad. Vähe on neid maakondi, kus viimasest rahvaloendusest arvates on elanike arv kasvanud. Ja muidugi sunnib see küsima, millist Eestit me poolesaja aasta pärast tahaksime näha. Juba mitme aasta eest nentis praegune IRLi esimees Urmas Reinsalu, et “Riigikogu töös on paratamatult esimese arenguetapi lõpp. Esimesel etapil oli parlament ennekõike õiguskorra looja… Praeguseks on massilise [seaduste] menetlemise periood lõppenud… Praegu on parlament minetanud ühiskondliku diskussiooni mõttes keskse koha. Ja see koht tuleb parlamendil endale tagasi saada. Riigikogu peab tekitama ühiskonnas toimuvale resonantsi ja seda peegeldama.” (PM, 8. XI 2007.) Niisiis, raha- ja muude skandaalide kõrval või nende asemel on aeg mõelda tulevikule. See aga algab just tänasest päevast, sellise oleviku kujundamisest, et me tõesti XIX sajandist uuesti meie aega kasvaksime. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||