|
||||
Nr 21 (1052) Neljapäev, 31. mai 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Mäletatavasti on nüüdseks juba ligi kolmveerand tosinat aastat valitsuskoalitsiooni enesekeskselt juhtinud Reformierakonna juhid leidnud aeg-ajalt rahulolevalt põhjust nii avalikkusele kui ka teistele erakondadele nina peale kirjutada, et nende erakonna rahaasjad olevat laitmatus korras ja et sel erakonnal polevatki võlgu (erinevalt paljudest teistest parteidest). Aga kümmekond päeva tagasi üldsust hämmastanud või koguni vapustanud noore reformierakondlase, endise Riigikogu liikme Silver Meikari artikkel selle n-ö mustererakonna läbinisti mustadest rahastamisvõtetest ja väga valgustkartvatest mahhinatsioonidest mõjus pommina vahepeal juba üpriski uniseks muutunud poliitavalikkuses. Nimelt tunnistas S. Meikar, et ta annetas novembrist 2009 kuni juunini 2010 Reformierakonnale kuues jaos 15 000 – 25 000 krooni kaupa kokku 115 000 krooni, mille päritolust tal enesel polevat olnud õrna aimugi. S. Meikari kinnituse kohaselt andis kõnealuse suure rahasumma talle ümbrikus üle praegune riigikogulane, tookord erakonna kontoris juhtival kohal töötanud Kalev Lillo. Nõusoleku erakonna seesuguseks seadusevastaseks toetamiseks aga rääkinud temalt välja ei keegi muu kui toonane Reformierakonna peasekretär, nüüdne justiitsminister Kristen Michal. Et musta raha liigutamisega otseselt seotud Michal võib seepärast alluda manipuleeringutele, peab Meikar tarvilikuks, et justiitsminister võtaks poliitilise vastutuse ning astuks ametist tagasi. Paljudel poliitikavaatlejatel (Tõnis Saarts jt) on meeles, kuidas seoses Keskerakonna rahaskandaaliga ütles K. Michal aasta alguses telesaates “Foorum”, et poliitikute puhul peaks piisama üksnes kahtlustest, et nad on toime pannud mõne ebaeetilise ja seadusega vastuollu mineva tembu, ja nad peaksid kohemaid tagasi astuma. Et nad ei peakski iga hinna eest hakkama tõestama, kas nad on süüdi või pole seda – aitavat üksnes kahtlustusest. Mõistagi on pärast Silver Meikari ülestunnistust, millele on järgnenud veel mitme isiku samalaadsed ülestunnistused prokuratuurile, kõlanud üldistavaid etteheiteid teistelegi erakondadele. Nõnda on lausa pidevalt tähelepanu all hoitud Keskerakonna poliitikute, peasekretär P. Toobali jt taunitavaid rahatehinguid. Kohe möönis ka endine Tallinna linnapea ja siseminister Jüri Mõis, et ka Isamaaliidu rahastamises esinenud valgustkartvaid tehinguid. Üldsuse poolehoid kuulub aga täielikult oma ülestunnistusega sumbunud poliitõhustikus tähelepanuväärse puhastamiskatse toime pannud S. Meikarile. Sest sellised hämarad askeldused parteide rahastamisel on olnud sisuliselt avaliku saladusena ju ammustaega üldteada ning erakondade senisest eetilisema juhtimise ja rahastamise järele janunev üldsus on asunud mehiselt käitunud Silver Meikari poolele. Ometigi on erakonnajuhid valinud käitumistaktika, mis paratamatult viib neid häbistavasse ummikusse – A. Ansip kiirustas kinnitama, et tema ei teadvat nendest rahamanöövritest õhkagi, samuti ei kasutanud väärikat võimalust noist asjust täiesti vaikida Isamaaliidu kunagine peasekretär A. Altosaar, kes samuti tõttas otsesõnu väitma: tema ajal polevat seesuguseid tempe ILis tehtud, J. Mõis ajavat lausa umbluud… Reformierakonna endine peasekretär ja seeläbi selle erakonna rahaasjade peaorganisaator jätkab meeleheitlikult eitamist, püüdes sealjuures koos teiste erakonnajuhtidega panna S. Meikarit igapidise kahtluse alla. Et me olime ju sõbrad, et K. Michal ise aidanud S. Meikaril talle nadil ajal ainelisest kitsikusest pääseda temale tööd andes ja nüüd see (tõenäoliselt allakäinud) tüüp vastab seesuguse tänamatu tembuga… Aeg aga muudkui tiksub ja küllap tuleb varsti prokuratuuri ülekuulamisele ilmuda ka minister K. Michalil ja ehk ka peaminister A. Ansipil. Pilved aina kogunevad nii otseselt Reformierakonna kui ka kogu valitsuskoalitsiooni kohale. Niigi napp usalduskrediit (mida ei saa mõõta mitte üheski valuutas) järjest väheneb ja opositsioon aina varitseb-kalkuleerib, kuidas riigitüüri juurde pääseda. Ning kui peakski ilmnema, et reformimehed jäävadki oma tempe salgama ja sülitavad avalikule arvamusele taas ülbelt näkku, oodates skandaali iseeneslikku jahtumist, kasutamata soodsat võimalust sisekaemuseks ja -puhastumiseks, siis kokkuvõttes reostavad nad ikkagi pikaks ajaks oma võimukaevud. Vaevalt reostuse mõju järgmisteks valimistekski üle läheb. Kuigi parlamendierakonnad saavad igal aastal riigieelarvest kokku ligi 5,4 miljonit eurot, soovivad nad sellele riigikassast lisa nn maailmavaate arendamise sihtasutuste loomiseks 900 000 euro eest. Kusjuures raha näikse erakondadel olevat ikkagi sedavõrd laialt käes, et nad ei viitsi liikmemaksude kokkukogumiseks mingeid pingutusi teha. Raha, üle mõistuse ulatuvad valimisreklaamikulud jms teevad erakonnajuhid ülbeks. Süües isu aina kasvab ja üks nurjatus järgneb teisele. ANTS TAMME,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||