|
||||
Nr 20 (1051) Neljapäev, 24. mai 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Üksindus oleks tõesti raske, kui su akna taga siin linnas poleks puid, praegu iga hetk oma lõhnavaid õisi avavat püha pihlapuud, õrnrohelises hõbedana helkivas ehtes kaske ja üleni valges toomingat. Sirelid seal kõrval ootavad õitsemisjärge. Ja siis on käes kauneim aeg, mil “Ju toomehelbed jätnud jumalaga ja sirelite õitseaeg on käes: kõik pungad pakatavad täies väes, kõik põõsad sinetavad maja taga“ ( “Sirelite aegu“, Marie Under). Kuidas hoida neid aegu kauem kinni, kuidas seda ilu võimalikult rohkem endasse koguda? Kas see on üldse võimalik? Küllap ainult seda rohelust pidevalt jälgides, ilule kaasa aidates, seda ise juurde luues. Tean, et ka linnas on sul aiamüüri ääres oma lillepeenar, millel õitsevad kollased nartsissid, nende taga laiutavad tokkroosid ning juba on suurteks taimedeks sirgunud sinu armsaimad, suureõielised päikesekarva saialilled. Toas olles rõhutavad toominga pruutkleidi valget aknalaual õitsvad punased pelargoonid. Suur tumeroheline aaloe sirutub vägisi terve aknapoole laiuseks. See taim on köögis hea sõbra eest. Kui juhtud tulisest ahjust saiu välja võttes kätt kõrvetama, annab ta sulle selle rohitsemiseks kohe tervendavat mahla. Sel kevadel püüdsid teda paljundada ja ta tegi sulle vastutasuks palju nalja. Kaua seisis võsuke vees, arvasid teda juba kaduvate hulka kuuluvat. Ühel heal päeval aga näitas ta sulle veest midagi humoorikalt hambaharjataolist — ta oli juured alla ajanud! Nüüd istub aaloelaps juba taltsalt mullapotis ja talle jääb soovida vaid head kasvamist. Vahel lendab avatud õhuaknast sisse mõni sumisev tiivuline, tuues aknalauaelanikele omas keeles sõnumeid õueelust, mõni aasta tagasi auto parkimiskoha ette istutatud pojengidelt ja naabermaja rahva istutatud jõudsalt kasvavatelt kuusekestelt. Sellesama laia aknalaua elanike ja nende juhukülaliste üle valitseb tegelikult ööbik, mis sest, et laululinnuke on kangesti mänguasja moodi ja laulab piiks-piiks, sedagi vaid siis, kui teda kõvasti pigistada. Aga las ta troonib seal aknalingil, nokk päikese poole, seal, kuhu lapselaps ta mõni aeg tagasi asetas. Jah, ega see suur tubane pere vanalt naiselt kunagise maakodu igatsemist ära ei võta, kuid õues lillepeenra juures askeldamine ja kõnelemine aknalaualistega pakub leevendust küll. Nendel mõnusatel hetkedel tulevad üksteise järel meelde võililledest kuldne kodumuru, mille kohal paistis alati päike ja sinitaevas ujus mõni valge pilvelaev, pruunikates õites marjapõõsad, iga hetk pakatamas roosad õunapuuõied, juba õitsvad kirsipuud. Silme ees on vana kuur, mille alt ta raudreha võtab ja juurviljaaeda värskelt haritud maale peenraid tegema läheb. Varane kartul on juba maas, sibulatel rohelised laugud püsti, herneski tõusnud ning ootab tugedeks harke. Redisetaimed on samuti tärganud, ennäe, need peenikesed kasvukesed on porgandi, teised tilli omad. Naine rehitseb mulda, korjab sellest välja umbrohujuured ja arutleb, et siia kõrvale, hästi väetatud maale, tuleb jätta ruumi kurgipeenardele. Kindlasti tuleb panna maha veel herneid, siis lastel hea neid suve lõpuni süüa. Ja maasikad! Näe, kus ajab umbrohtu nende vahele, koguni mõni võilillejuurikas on mulda jäänud, nüüd on pea välja pistnud. Mida ma täna perele lõunasöögiks teen? Vana naine ärkab nagu unest: kuidas ta võis end nii kaugesse aega, nii kaugesse aeda unustada! See teeb nalja. Aga kindlasti olid söögikeetmise mure juurde jõudmises süüdi akna all mängivate naabrilaste kilked — pidevalt ringijooksvatel lastel on ju kõhud alalõpmata tühjad. Ta mõtleb nii: kuigi suurem osa elust, kõik töö- ja perekonna-aastad on kulunud linnas, tundub vanas eas, nagu poleks neid olnudki. Jälle oled sa sina ise. Kui tabad end täpselt mäletavat selle puupõranda mustrit, mida lapsena isakodus küürisid, või seda tunnet, mis sind valdas raamatuga aeda suurte sõstrapõõsaste vahele peitudes, siis pole katki midagi. Miks mitte, kui aeg on sulle praeguseks kinkinud õitsvad puud akna alla, kui sind ootavad su hoolealused aknalaual. Ja sul on isegi lillepeenar — nii kaua, kuni jaksad. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||