|
||||
Nr 19 (1050) Neljapäev, 17. mai 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Üha vananev rahvastik on hakanud nii Eestis kui ka mujal Euroopas pakkuma rohkelt kõneainet. Ja loomulikult on arutelud selle üle igati õiged ja vajalikud, sest eakate osakaalu tõus ühiskonnas on aina enam tajutav: 2010. aastal ületas vanemate inimeste osakaal Eesti elanikkonnas esmakordselt 17 % piiri. See on selgelt kasvav suund, mida ei tohi ignoreerida. Ühelt poolt peame mõtlema, kuidas tõsta sündimust, teisalt aga peame välja töötama konkreetsed lahendused, kuidas võimalikult hästi kohaneda vananeva ühiskonnaga ja mil viisil tagada vanemate inimeste aktiivsem ühiskondlik kaasatus. Asjalikud arutelud sel teemal juba käivad. Nimelt on käesolev aasta Euroopas pühendatud aktiivsena vananemisele ja põlvkondadevahelisele solidaarsusele. Alates 2009. aastast tähistame 29. aprillil üleeuroopalist põlvkondadevahelise solidaarsuse päeva. Riigikogus arutasime alles hiljuti riiklikult tähtsa küsimusena põlvkondadevahelises solidaarsuses peituvat potentsiaali. Need arutelud ei ole pelgalt sümboolse tähendusega, vaid nende eesmärk on edendada vanemate inimeste suhtes sõbralikku elukeskkonda, samuti leida uusi lahendusi ja ideid, et vananemisega kaasneksid ka omad ning uued võimalused. Kahjuks on praegu nii, et liiga tihti jääb tagaplaanile vanemaealiste potentsiaal, millega ühiskond peaks senisest märksa rohkem arvestama. Aktiivsena vananemine on kindlasti järgmiste kümnendite märksõna, see on elust rohkema ammutamine — seda kas tööl, kodus või ühiskondlikus tegevuses. Loomulikult ei saa eeldada, et eakas inimene muutub lihtsalt niisama üleöö aktiivseks. Ühiskondlik aktiivsus vanemas eas sõltub eeskätt tervisest. Eesti inimesel on Euroopa üks kõige väiksem tervena elada jäänud aastate arv, mistõttu peame tähelepanu lisaks aktiivsena vananemisele pöörama ka tervena vananemisele. Vabariigi valitsus on aastaks 2015 püstitanud eesmärgi, et meeste eeldatav tervena elatud eluiga kasvaks 57,1 eluaastani ja naistel 62 eluaastani. See oleks ligilähedane Euroopa Liidu keskmisele. Aktiivsena vananemise üks tähtis osa on konkurentsivõimeline osalemine tööturul. Täna ei ole Eesti ühiskond eriti aldis erinevate piirangutega inimestele töökohti võimaldama. Kui me tahame eakatele anda võimaluse tööturul aktiivsemalt osaleda, peame tööandjatele selgitama, et ka vanemaealised on täiesti normaalne täisväärtuslik tööjõud. Vanemate aktiivsem tegutsemine tööturul eeldab aga tööturu senisest märksa paindlikumaks muutumist: töökohti tuleb hakata kohandama inimese võimekusega, samuti tuleb edendada kaugtöövõimalusi, mis on muutunud läbi e-lahenduste üha arvestatavamaks. Kindlasti tuleb tähelepanu pöörata ka elukestvale õppele, milles osalemine võiks valitsuse kava kohaselt tõusta lähiaastatel juba 20 protsendini. Üks teema, millest ei ole palju räägitud, on eakate inimeste üksindus. Elu käib nii, et mehed elavad naistest vähem, Eestis isegi rohkem kui kümme aastat. See aga tähendab, et paljud naised kaotavad oma pikaajalise elukaaslase endast sõltumata asjaoludel ning peavad aastaid üksi hakkama saama. Kui ei ole toetamas nooremat peret, siis viib see inimese ühiskondliku aktiivsuse ja elurõõmu kadumiseni. Põlvkondadevahelise solidaarsuse ja aktiivsuse teema sisuline lahkamine tagab, et põlvkondadevahelised barjäärid ületatakse ja üksmeel erinevate põlvkondade vahel tekitab ühisjõu ja annab võimaluse ühiste eesmärkide nimel tegutseda. Meie ühiskonnas elavad mitmed põlvkonnad ja eakate potentsiaali ning võimaluste avardumine on kindlasti meie riigile, meie rahvuse püsima jäämisele ülimalt vajalik. Margus Tsahkna,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||