|
||||
Nr 15 (1046) Neljapäev, 12. aprill 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Künnipäev on peagi käes. Vanaperemees oleks vaadanud adrad-äkked üle, teinud tiiru mööda kraavikaldaid, pannud sõrmed ärkavasse mulda ja kodus oleks sooja käega patsutanud kõrbi. Et varsti kevad käes, hakkame aga jälle… Vanaperemehed on mulla all, kõrvid ratsatalude koplites rohkem toreduse pärast linnarahvale vaadata. Aga kevad tuleb ikka ja omasoodu. Möödas on kristliku kirikuaasta tähtsaimad pühad, nimetatagu neid siis munade-, lihavõtte-, kevad- või ülestõusmispühadeks, kuidas kellelegi suupärasem ja hingelähedasem on. Nimigi peegeldab seda, mida need kevadpäevad kellegi jaoks kätkevad. Ja nagu väidetakse, oleme meie Euroopas kõige usuleigem rahvas üldse. Ei ole siis põhjust imestadagi, kui me möödunud pühapäeva hommikul ei osanud märgata, et päikene rõõmu pärast tantsis. Kas meie vanaemad-vanaisad seda nägid? Või lihtsalt uskusid? Uskusid, sest neile tähendas kirik ja sealt uhkav vaimsus midagi tähtsat ja elulist. Eks me kõik oleme kuulnud mälestuste mälestusi sellest, kuidas eit pühapäeva hommikul kirikusse läks, oma seitse-kaheksa versta, paljajalu mööda kruusast ja tolmust maanteed. Maainimese asi, harjunud paljajalu käima. Kingad pandi jalga kirikuukse ees. Mindi. Pärast pikka väsitavat töönädalat, vastu sama pikka ja sama rasket. Mindi, sest… Jah, miks õieti? Et vaimutoitu saada? Hingerahu leida? Või et lihtsalt teisi vaadata ja ennast näidata? Või… Tollele miks-küsimusele on küllap palju vastuseid, enda jaoks võiksime need leida iseendaga tõtt vaadates. Küsimus meie usklikkusest-uskmatusestki on samuti mitme vastusega. Millega usklikkust mõõta? Kas sellega, kas ja kui tihedalt on inimene seotud mingi kogudusega? Sellega, kas ja kui sageli ta kirikus käib? Küllap on needki näitajad, ent pigem osutavad välisele kui seesmisele, olemuslikule. Ega kõike, mis hinges on, ilmarahva ette ei viida. See ei tähenda, et me midagi suureks ei pea. Jääb igavest’ ütlemata Meil südame õndsam õnn – Ja südame sügavam valu, Mis vaikiv kui igavik on. (A. Haava) Lumised kevadpühad on läbi. Muidugi tõi ootamatu talvetuisk pettumuse. Muidugi tahtnuks nina päikese poole pöörata, linnulaulu kuulata ja lilli nuusutada, aga mingis mõttes olid need äkki tulnud tubased päevad ehk headki — oli aega iseendaga olla ja endasse vaadata. Just viimase paari nädala sündmused ajendasid nii mõnegi väärtuse kaalukausile asetama, asjad selgeks mõtlema. Moskva punkansambliga Pussy Riot seonduv ei ole ju pelgalt mässavate kiisude (kui tõlkida viisakalt) järjekordne ülesastumine, üks paljudest, mida aeg-ajalt teleri vahendusel on nähtud. Nende punkplikade möllu Moskvas Lunastaja Kristuse peakirikus on näidatud palju kordi, vist küll rohkem, kui olnuks vaja, nii et igaüks teab, millest on jutt. Ja see, et juttu, peaaegu seinast seina arvamusi on palju, veenab, et on asju, mis meid kõiki mingil moel puudutavad. On teada, et meie riigikogulased korraldasid toetuskontserdi, tegid pöördumise ja andsid allkirju demokraatia kaitseks, et presidentki osales. Tõsi küll, huligaansuse paragrahvi 213, mille puhul karistuseks kuni seitse aastat vangistust, ei ole neiukestele kohaldatud, ei ole nende üle üldse kohut peetud ega karistust määratud, ent “ette peksa” on ennegi antud. Eks nüüd võib keerutada, et ega huligaanitsemist ei toetatud, seisti hoopis sõnavabaduse eest, ent siiski, siiski… Mäletate ju vana mõistujuttu, kus karjapoiss karjus: “Hunt, hunt!” ja hiljem küsis, et ei tea, mis seal põõsas siis krabistas. Peapiiskop Andres Põder on öelnud: “On selge, et kellegi poliitiliste, majanduslike või meelelahutuslike eesmärkide saavutamiseks on pühakoja rüvetamine ja usuvabaduse jalge alla tallamine lubamatu vahend. Rääkida sellest kui sõnavabaduse kaitsmisest on küüniline.” Igaüks elab oma elu oma väikeses maailmas, väga vähe oleneb aga endast, milline see maailm tegelikult on. Meelde kinni jäid Tallinna praosti Jaan Tammsalu sõnad. Ta mõtiskles, kuidas olla, mida teha, et meie kõigi ühine maailm oleks elamisväärne ka pärast meid, et usaldaksime oma lapsed ja lapselapsedki siia. Jah, mida selleks teha? Mõista, et mis ühele muld, võib olla teisele kuld, et võõras valu ei ole puu küljes, et teisele ära tee seda, mida ei taha, et sulle tehtaks. Lihtsad tõed. Aga kas need tõed meeles püsivad, kas oskame, tahame, viitsime nende järgi elada, lastelegi õpetada? Neid, kes teiste tundeid miskiks ei pea, on alati olnud. Aga sellega ei pea leppima. Küllap sellega, kui me pead jaanalinnu kombel liiva sisse ei peida, saamegi maailma natuke paremaks, sõbralikumaks ja soojemaks muuta. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||