|
||||
Nr 12 (1043) Neljapäev, 22. märts 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Taas on ühe kalendrikevade algus üle elatud. Üle elatud? Jah, ütles neil päevil 96-aastaseks saav vanavanavanaema, ja nüüd ei taha ta enne mulla alla minna, kui sünnipäev peetud, õunapuude õitsemine nähtud ja teada saadud, kes sel nende Kristiinal sünnib, kas poeg või tütar. Lapsuke peaks ilmavalgust nägema juunis. Selle järgi, et Kristiina on nii “näost ära“, ennustab vanavanavanaema, et kindlasti tuleb poiss. Ja seda tema tahabki näha. Tõsi, sügisel saab üks lapselaps 50-aastaseks ja sellestki rõõmust tahaks vanavanavanaema koos teistega osa saada. Suures suguvõsas on peaaegu igas kuus mõni tore tähtpäev, kevadel koolilõpetamised tähistada. Vanavanavanaema on need kõik meeles pidanud, ritta sättinud, neid oodanud ja ära oodanud. Neist on saanud tema elamise ja olemise praegused eesmärgid. Kui siis külla tuleb mõni hõimlane, kellega ta pole tükk aega kokku saanud, tahab ta tema elust kõike teada, koos arutatakse sugulase tulevikuplaane. Ja see hõimlane, muide, pihib pärast teistele, et tema süda on nüüd hoopis kergem, et mitte keegi pole teda juba kaua aega nii pikalt kuulanud ja et nüüd, pärast vanavanavanaemaga rääkimist, on ka tema tulevikuplaanid hoopis selgemad. Olen endamisi mõelnud, et võib-olla käib see suguvõsa nii palju koos ka sellepärast, et vanavanavanaema neid kohtumisi nii väga ootab. Tema on ühendaja. Muidugi on eakal inimesel tervisehädasid. Aga olgu need kui tahes suured, leevendab omaste, olgu siis täiskasvanute või laste küllatuleku ootuselevus neid mitmekordselt. Ja vanal inimesel pole tahtmist oma haigustest külalistele kõnelda, argipäevadel on need päevakorral niikuinii. Ta arvab, et just see oleks erakordne, kui temal oma “neljandas nooruses“ (vanavanavanaema väljend) ikka veel noor ja terve organism oleks. Kui kuulata vanavanaema selle tütre juttu, kelle peres vanainimene elab, siis hakkab lausa kade, et sul endal kodus hooldatavat pole. Tütar kõneleb, kuidas ta meelitab vanaema väikesi mitmevärvilisi lõngakerasid pihku võtma ja neid järjest kassipojale viskama, et vanaema sõrmi treenida. Siis mängib lusti täis kassipoeg nendega nii ennastunustavalt, et kerad hargnevad lahti ja loomake on end varsti mitmevärviliste lõngade sisse mässinud. Nalja kui palju! Vanaemale antakse üleannetu koos lõngakeradega sülle, ja ennäe imet! vanaema on võimeline lõnga uuesti korralikuks keraks kerima. Või kuidas nad koos õuna söövad: vanaema proovigu ikka selle ja teise õunaviilu maitset ning arvaku sort ära. Sotsiaalteadlane, Tallinna Ülikooli professor Lauri Leppik on seoses rahvastiku vananemisega ja aktiivsena vananemise propageerimisega kirjutanud, et põlvkondadevaheline solidaarsus toimibki perekonna tasandil paremini kui ühiskonnas ja eks see ole ka mõistetav, et lähedasemate inimestega on lihtsam ühel meelel olla kui kaugemate kaasmaalastega. Meie pereema, kellest jutt, on 70-aastane. Küsisin, mida tema arvab Euroopas tänavuse aasta kuulutamisest aktiivsena vananemise aastaks ning sellest, et 2011. aasta Eurobaromeetri uuringu järgi soovib Eestis 53 % tööealistest inimestest jätkata töötamist ka pensionieas, olles selle poolest ELi riikide seas kolmandal kohal. Pereema oli nende asjadega kursis, ta on huviline raadiokuulaja. Ka tema oli veel kuus aastat tagasi tööl käinud — seni, kuni ema sai üheksakümneseks. Siis oli olnud valida, kas võtta emale koju hooldaja või hoopis jääda ise koduseks. Tal pole olnud mõtteski ema hooldekodusse panna. Esiteks ei luba seda süda ja teiseks ka sellepärast, et siis oleks ta hooldekodukulude katmiseks pidanud ehk teisegi töökoha juurde võtma. Kas selles oleks olnud mingitki iva? Muidugi oleksid rahaliselt toetanud sugulased, kuid ta oli endalt küsinud: kaua võib? Kaua võib näiteks kuulata pensioniealiste vabatahtlikust tööst, mille poolest Eesti on teiste Euroopa riikidega võrreldes pigem madalal kohal? Ta ei pea emaga koos elamist mingil juhul vabatahtlikuks tööks, vaid vabalt valitud elustiiliks. Inimesed elavad erinevalt. Ja kuigi, teab see pereema, endine õpetaja, on Euroopa pensionisüsteemide tulevikku puudutavas valges raamatus rõhutatud, et töötada tuleb rohkem ja kauem, on igaühel vajadusel õigus oravarattast välja astuda. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||