|
||||
Nr 11 (1042) Esmaspäev, 15. märts 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Presidendil on kombeks kummastavalt lennukaid küsimusi esitada. Endale ja teistele. Paari kuu eest kutsus ta kirja panema 100 põhjust, miks Eestis on hea elada. Vastajaid oli rohkesti, loetelu sai pikk — loodus, inimesed, nende teadmised-oskused, tavad… Meelde hakkas kinni, et “meil on ilusaim keel maailmas”, on “haruldane ja ilus emakeel, mis vaatamata läbielatud kannatustele on suutnud ikka ellu jääda”, on Tartu, on Tartu Ülikool ja on “õ-täht ja meie oskame seda sõnades ka õigesti hääldada”. Meil on emakeele päevgi, tänu koolimehe Meinhard Laksi algatusele nüüd juba 16 aastat. Siiras tänuavaldus ülekohtuselt vara siit ilmast lahkunud Kristjan Jaak Petersonile tema sünnipäeval! Oli ju tema see, kes esmakordselt küsis: “Kas siis selle maa keel / laulu tuules ei või / taevani tõustes üles / igavikku omale otsida.” Ja kogu oma napi, kuid hingestatud loominguga kinnitas, et võib ja suudab. Emakeel, see maarahva keelest eesti rahvuskeeleks kasvanud keel on meie rahvale tähendanud alati midagi olemuslikku ja määravat. Omal ajal kirjutas Anna Haava valusa meelega: “Köögis seisab, ootab, vaatab / meie armas emakeel. / Saalis sahisevad õled, / pillerkaarib kadak veel…” Aastad on läinud, köögist saali tulnud eesti keeli saab tipptasemel teadust teha ja kõrgkirjandust luua. Kõike saab. Kunagi meenutas nimekas murdeuurija Mari Must, kuidas ta Kodavere kandist imehea murderääkija leidnud, kuid memm öelnud raudkindlalt: “Minult on võetud mu talu ja elutöö ja noorusaastad, kõik on võetud. Aga oma kodavere keelt ei anna ma mitte ära!” Ja ei andnudki, ei ole temalt kui keelejuhilt meie murdekogudes ühtki säilikut. Sellisest kiivalt oma keele hoidmisest on küllap ka praegu midagi õppida. Igaühel, east, soost ja elujärjest hoolimata. Viimases Loomingus kirjutab tõlkija Krista Kaer, et koolilõpetajate oskus ennast emakeeles väljendada kahaneb iga aastaga. Midagi on vaja ette võtta, varsti võib olla hilja. Näikse, et oleme altid õpetajaid hindama. Ju siis õppimagi. Naistepäevaeelses Päevalehes kinnitas ajakirjanik Rein Sikk eufooriliselt, et homsest pole Eesti enam samasugune kui täna hommikul, sest “õpetajate ebaõiglasest palgast võrsunud streigiga astub Eesti pika sammu sotsiaaldemokraatia, sotsiaalse õigluse suunas. Meenuvad laulva revolutsiooni ühtehoidmise tunnid… Suuremaks, julgemaks kasvamine. Puhastumine”. Ülioptimistlik, endasse ja teistesse uskuv tõdemus. Oleks ju tore, kui elu seda kinnitaks, kui õpetajad, need “ületöötanud, alavääristatud” inimesed saaksid uue hingamise, kui nende tavapood ei oleks second hand ning nad ei peaks “konkureerima pensionäriga Maximas allahinnatud toidu kärude juures”. On väga kurb, kui seesugused vaevatud eluheidikud meie lapsi-lapselapsi õpetavad ning rahajagajatel on meelest läinud Kalevipoja tõdemus: “Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkus tunnistada.” Olid nad halvad õpilased? Või olid neil halvad õpetajad? Ei tea, ei tea. Eks nood Maxima kärudele tormijooksjad ole ju ka kunagi kes õpetaja, kes insener, tohter, kes lihtsalt hea tööinimene olnud. On pensionäridki Toompea-teed tallanud, mitu korda valitsusele märku andnud, et ollakse eakad küll, aga ikkagi inimesed, kel ka oma õigustatud ootused. Sinnapaika see asi on jäänud. Ei seisnud pensionäride toetamiseks ükski tramm, trollidest-rongidest rääkimata. Õpetajaid toetati innukalt. Üksmeelselt jõid Tallinna ühissõidukite juhid soojades ruumides naistepäevakohvi ja tundsid end kindlasti palju-palju paremini kui libedatel linnatänavatel rooli keerates närve tappes. Kui paljud meenutasid, et selline kohvitamispäev on just õpetajate toetuseks? Ja mis saab edasi? Õpetajatele on tulevast aastast veidi lisaraha lubatud. Muidugi vähem, kui nad tahavad. Aga vähem, kui tahaks, ja vähem, kui eluks vaja, saab ju enamik meist. Politseinikud ja päästjad nõuavad masu tõttu vähendatud palkade taastamist. Kes järgmistena loosungitega tänavale tulevad ja valitsuse kurtidesse kõrvadesse oma tõdesid hõiguvad? Kas “suuremaks ja julgemaks kasvamine” tähendab varsti ka autode põletamisi ja klaasikilde tänavail? Ei tea. Äsja sai eelmistest Riigikogu valimistest aasta. Poliitika üldsuunad valib Eesti-taolises parlamentaarses riigis teatavasti kodanik hääletuskasti juures. Ei ole IRL ja Reformierakond Toompeal otsustaja ning Andrus Ansip mitmendat vooru peaminister taevaisa tahtel, vaid valimistulemustest olenevalt. Mäletate mõistujuttu “Kes tegi? Ise tegi!”? Iseasi on muidugi, kas valimiseelsed kaunid lubadused andsid aimu sellest peeglitagusest maailmast, kus võimurid nüüd elavad ja kuhu rahva hääl ei kosta. Või ei oska (taha, suuda?) valitsus rahvaga üht keelt rääkida, seletada, miks ja mille nimel üks või teine otsus on tehtud? Meile, lihtsatele inimestele jääb aga mulje, et kusagilt kõrgelt ja kaugelt on kellelegi lubatud kuldseid kannuseid. Need on seda väärt küll, et oma rahvale selg keerata. “Töö on raske / Päev on pikk / Palk on pisike / Toit on kehv / Riie vilets / Korter kitsas / Kord on kõlvatu / Seltsimehed tuimad / Valitsus sü(ü)di” kirjutas Juhan Lilienbach 1909. a (“Meie elu”). Sada aastat on mööda läinud. Palk on endiselt pisike ja valitsus endiselt südi ja süüdi. Aga kevad läheneb pikkade sammudega, küttearved vähenevad ja varsti on supipotti naati näpistada. Lootust on. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||