|
||||
Nr 1 (559) Neljapäev, 10. jaanuar 2002 |
||||
Arhiiv |
Ebaküdoonia toodi Jaapanist Euroopasse 19. sajandi lõpul. Ilusate oran¯punaste õite ja viljade tõttu on ebaküdoonia nii ilupõõsas kui ka väärtuslik puuviljataim. Põõsas sobib koduaedadesse ja ka haljasaladele. Õitsema ja vilju kandma hakkab ebaküdoonia kolmandal kasvuaastal. Ta õitseb rikkalikult ning kannab vilja ainult päikeseküllases paigas, ei talu varju. Juurestik asub sügaval mullas, seetõttu talub taim hästi põuda. Rikkaliku saagi saab siis, kui teda kasvatatakse toitaineterikkal, parasniiskel, sügavalt haritud, nõrgalt happelisel saviliivmullal. Taim kasvab tihedaks põõsaks, kusjuures üksik põõsas ei anna saaki ning seepärast tuleb neid istutada rohkem. Õitsemise algusest alates on taimel nii puhkenud õisi kui ka väikesi õienuppe. Taime õitseaeg on kolmkümmend kuni nelikümmend päeva. Ebaküdoonia viljaliha on mahlakas ja tihe. Vilja pind on enamasti ebatasane ja näsaline. Valminud viljadel muutub roheline põhivärvus sidrunikollaseks, pinnale ilmub vahakiht ning tekib meeldiv aroom. Ega muidu paneks teadlikud perenaised ebaküdoonia vilju pesukappi — pesule jääb pikaks ajaks meeldiv lõhn. Viljad, mille vahakiht on paksem, säilivad kauem. Ebaküdoonia õisi kahjustavad kevadised öökülmad vähe. Et ebaküdoonia õitseb järk-järgult, ei ole kõik õied korraga arenenud ning pika õitsemisaja tõttu öökülmad taime saaki enamasti ei mõjuta. Ebaküdoonia viljad on hästi C-vitamiinirikkad. Suur hapetesisaldus teeb ebaküdoonia viljad väga nõutavateks kondiitritööstuses. Vilju saab kasutada veel mitmesuguste jookide valmistamisel. Koduses majapidamises on kõige otstarbekam lõigata viljad viiludeks ja kihitada nad koos suhkruga purkidesse. Seemned ja seemnekambri kõvad vaheseinad tuleb viljadest enne eemaldada. Mõne aja pärast eraldub viljadest aromaatne mahl, mille võib viljalõikudest eraldada. Ebaküdooniat paljundatakse peamiselt seemnetega. |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||