|
||||
Nr 10 (1041) Neljapäev, 8. märts 2012 |
||||
|
Arhiiv |
“Iga inimene on just nii vana või noor, kui vana või noorena ta ise ennast tunneb!“ Küllap oleme sellise sisuga lauset korduvalt kuulnud. Enamasti soovitatakse end nooremana tunda vanemaealistel inimestel. Soovitust järgides anname endast parima, elades täpselt nii nagu nooremad: rügades tööl, aidates lapselapsi ja teisi abivajajaid. Eriliselt noorehingelised püüavad veelgi enam: ronivad mägedes, hüppavad langevarjuga, säravad tantsulaval. Pole kahtlust, et kes seda teevad, suudavadki end tunda palju nooremana, kui on nende bioloogiline vanus. Veel vaimustavam oleks, kui meie, pensioniealised, kõik suudaksime olla noored nii hingeliselt kui ka kehaliselt. Tegelikkus on paraku teistsugune. Tahame või ei, aga loodusest on seatud, et vananemine puudutab vähem või rohkem meie kehalist olemist. 2009. aastal Eestis tehtud uuring, mis käsitles vanemaealiste ja eakate (s.o 50–74aastaste) inimeste toimetulekut, näitas, et uuritavatest rohkem kui pooltel (60 %) oli krooniline haigus või tervisehäda. Oma tervist luges heaks või väga heaks kolmandik (32 %), halvaks või pigem halvaks aga 20 %. Kui mängus on mikrofon või kaamera, s.t meedia, siis pingutame oma vanuse peitmisega seda enam, isegi siis, kui tunneme, et 62 või 72 on siiski suurem number kui 52... Nii võimendub meie eneste osavõtul kuvand, mis kinnitab, et noorusel ja vanadusel polevat mingit vahet. Veel sammuke edasi ja võib-olla kuulutab keegi, et tema on kogunisti surematu?! Vanadusest, loomulikust nähtusest, on saanud justkui häbiasi. Ühiskonnas, kus vanadus on peaaegu tabusõna ja “penskar“ ei kõla sugugi hellitlevalt, nõuab julgust tunnistada: jah, ma olen täpselt nii vana, kui olen. Ühteaegu tähendab see mõistmist, et ma olen teistsugune, kui olin noorena, ja mõnevõrra erinev neist, kes praegu on noored, mistõttu on mul ka teised soovid ja vajadused. End iga hinna eest noortega samaks pidades üritame astuda looduse vastu, nagu nõukaaegne “kangelane“ Mitšurin, kes soovitas jõed tagurpidi jooksma panna ja tahtis suvivilja taliviljaks muundada. Looduse (ja enese) vastu aus olles ei tohiks me häbeneda oma kehas aastate vältel toimunud muutusi ega neid pingsalt eitada. Iga 60. eluaasta künnise ületanud naine kinnitab, et ta bioloogiline keha ei toimi enam nii nagu kunagi viljakas eas; juuste loomulik värv on enamasti hallisegune ja kortsud süvenevad, olgu näokreem kui tahes paslik; samas eas meestest aga on paljud juba taevastel jalutuskäikudel ja kes veel maa peal, neid on aeg tublisti muutnud. Samas ei anna muutused veel põhjust haliseda. On küllaga põhjust kinnitada, et aastad viivad, kuid ka toovad: elukogemusi ja elutarkust, rahulikkust, oskust teisi kuulata ja nendega arvestada. Seega oleme eakamatena millegi poolest rikkamad. Vanemaealiste inimeste plusside ja miinuste aus vaagimine puudutab ka tööandjaid: nendelgi on kasulik arvestada erinevas vanuses inimeste eripäraga, mitte aga võimendada paraku levinud kujutlust, et teatud vanusest alates olevat “parim enne“ lootusetult möödas ja “penskarid“ hoidvat “nagu nuiad“ töökohti kinni. Psühholoogid kinnitavad, et kõige paremini toimib töökollektiiv, kus nagu ühiskonnaski on kõiki — noori, keskealisi ja vanemaid. Muidugi ei pruugi kiiret reageeringut nõudev ja stressirohke amet olla vanemaealistele kõige sobivam, seevastu võime olla lausa hindamatud seesugusel tööl, kus on vaja laia silmaringi ja küpset kaalutlemist. Tööandja silmaringist ja teadlikkusest omakorda sõltub, kuidas noorte ja vanade paratamatuid või isegi loomulikke erimeelsusi siluda ja sobitada. Mõnikord võib erimeelsus esile tulla päris igapäevases asjas, näiteks vaidluses, kuidas peaks firma oma klientide poole pöörduma — kas sinatades või teietades. Noorem põlvkond on kindlalt “sina“ poolt, vanemad aga ei taha mingi hinna eest “teiest“ loobuda, sest just sellega seostame lugupidamist ja austust ning teietamine sobib ka Eesti kultuuriruumi paremini. Muidugi on tõtt ütlemises, et igaüks saab end ise nooremana, sh tervemana tunda, sest pelgalt mõttel on võimas jõud. Hingelt noor püsida on suurepärane! Jahmatav aga oli kuulda hiljutise arvamusküsitluse tulemust, millest selgus, et 80 % üle 55aastastest inimestest arvab, et nad ei olevatki võimelised enam mitte midagi õppima! See tähendab enese igivanaks mõtlemist ja vabatahtlikku elust mahakandmist… Hästi toimiva keskkonna loomisel, kus kõik selle liikmed üksteist austavad ja on vajalikud, on võlusõnaks solidaarsus. Just see on märksõnaks tänavusel aastal, mis on kuulutatud aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aastaks Euroopas. Aasta nimetuse ajend on rahvastiku vananemine ja asjaolu, et 60aastaste arv kasvab kiiresti. Hille Karm |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||