|
||||
Nr 9 (1040) Neljapäev, 1. märts 2012 |
||||
|
Arhiiv |
On juba kevadkuu. Lootus soojusele, mis toob kaasa rõõmsamaid värve. Alates vabariigi sünnipäevast hakkame liikuma ka ümmargusema tähtpäeva, vabariigi 95. sünnipäeva poole. Praegu on aga värskelt meeles alles toimunud vastuvõtt, millest meil kõigil oli võimalik teleri vahendusel osa saada. Nii nagu kuulata ka presidendi kõnet. Eriti läks hinge presidendi näide Paidest, kust on kaotatud peaaegu kõik tähtsamad ametiasutused ning asjade ajamiseks peab Kesk-Eesti inimene sõitma kümnete, aga ka rohkem kui saja kilomeetri kaugusele. “See kõik on paradoks, mis osutab, kuidas iga ametkonna soov teha asju endale kõige ratsionaalsemalt kaotab riigi keset riiki justkui ära. Ja Paidesse, muide, on jäänud vaid töötukassa kontor,“ kõneles president. See läks hinge sellepärast, et näide oli tegelikust elust. Ja neid näiteid võis iga kõnet kuulanud inimene oma elukohast juurde lisada küll ja küll. Näiteks kuidas saab vanainimene sõita kaugele arsti juurde, kui ühisveondust on maapiirkondades kärbitud nii, et kaugematesse küladesse ei sõida enam ühtki bussi? Just vabariigi sünnipäeval helistas üks vanainimene, kellel on lisaks endale vaja ravimeid tuua ka abikaasale, ja ütles, et viimased arstirohud jäävad küll välja ostmata, sest piinlik on autoomanikke oma palvega alalõpmata tülitada. “Juba praegu kulub riigieelarvest kolmandik sotsiaalkaitsele, 12 protsenti kulub haridusele, 13 protsenti kulub tervishoiule. Kui siis küsida, kust võtta lisaraha, näidatakse tihti riigikaitsele. Aga kas te teate, et riigikaitsele kulub alla viie protsendi meie eelarvest?... Kas aga on õigus neil, kelle arvates saab riik üle rahapuudusest vaid kelleltki laenates või makse tõstes?...“ Ka nii küsis president oma aastapäevakõnes. Muidugi soovime, et meie riik oleks kaitstud, et meie endi laenude peale poleks riigil vaja raha laenata. Kuidas aga meie, maksumaksjate raha kõige paremini kasutada, seda jaotada ka ilma “võluvitsa“ kasutamata nii, et me oleksime rahul, selle korraldamiseks oleme andnud volitused meie valitud rahvaesindajatele. Meil on õigus oodata neilt rohkem “solidaarsust“ ka oma riigi rahvaga, mitte ainult Euroopa Liidu kui tervikuga. Ka “majandusliku ratsionaalsuse“ kaudu saab siiski mõõta omariiklust. “Väiksem on kallim. Usun südamest, kui see väiksem on hästi hoitud, on ta meile väga kallis. Hindamatu. Hindamatut ei tohi müüa,“ rõhutas president. Hästi tuleb hoida ju mitte ainult meie väikest maad, vaid ka inimesi. Muidugi on see kallis. Iseseisvus ja turvalisus ongi kallid. Tihtilugu olenevad meie seisukohad vaatenurgast. Nii juurdlesin presidendi vastuvõttu telerist jälgides, mis on selles pildis häirivalt teisiti võrreldes varasematega. Ja siis märkasin: kui varem näitas telekaamera presidendi ja tema abikaasa juurde astunud inimesi ja nende kätlemist nii, et esiplaanile jäi president, siis seekord tehti seda teiselt poolt ning esiplaanile jäi presidendi abikaasa. Sellest johtuvalt ei paistnud välja ehe proua kaunil kleidil. Ja sellest oli kahju. Ühtlasi tähendas see, et isegi nii suurejoonelist üritust ei saa ette läbi mõelda viimse kui detailini. Arutlesin siis edasi, kas poleks üldse parem, kui meie vasak ja parem pool oleksid ühtmoodi võimalikult esinduslikud ja nii ei sõltuks me meid eksponeerijate suvast... Peale presidendi sisuka, tulevikuski arutlusainet pakkuva kõne jäi vastuvõtust meelde vanima sinna kutsutu, 90-aastase kunstniku Valli Lember-Bogatkina sära. Tema enda kinnitusel on ta osalenud ka esimese Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi vastuvõtul. 90 aastat on kõrge iga, kuid mitte see ei olnud peamine. Valli Lember-Bogatkina oli vastuvõtu täht ka oma nooruslikkuse, siira ja sundimatu olekuga. Kui palju eakaid inimesi oli üldse vastuvõtul? Aktiivse vananemise teemal hiljuti korraldatud eurobaromeetri uuringu järgi loetakse Eesti ühiskonnas vanaduspõlve alguseks keskmiselt 62. eluaastat ning inimest ei peeta enam “nooreks“ alates 42. eluaastast. Samas peetakse Hollandis vanaks 70-aastast, Slovakkias aga juba 58-aastast inimest. Niisiis võib (oma peaga mõeldes) arvata, et kui ka üle 40-aastane on vastutusest ja sellega kaasnevast pingest väsinud, siis vaevalt võib teda enam noorte sekka arvata. Niisiis peeti põhiliselt “mitte enam noorte“ pidulik vastuvõtt. Selles uuringus küsiti ka, kui easõbralikuks peavad inimesed oma riiki ja täpsemalt piirkonda, kus nad elavad. Euroopa Liidu riikides oli rahulolijaid 57 %, Eestis 43 % elanikest. Piirkonna vanusesõbralikumaks muutmisel peeti Eestis kõige tähtsamaks ühistranspordi parandamist, eakatele tervena ja vormis püsimiseks rohkemate võimaluste loomist ning teedele ja liiklusohutusele panustamist. Selle kõige kõrval oli vabariigi sünnipäeva tähistamine siiski üsna easõbralik. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||