|
||||
Nr 8 (1039) Neljapäev, 23. veebruar 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Riik on karm värk väikese inimese jaoks. Ning müstiline, sest suured toimed määrab inimtahtele allumatu maailmaturg, olgu see kauba-, raha-, laenu- või ideedeturg.Väike omariik otsustab ainult väikesi omaasju, sest tähtsad asjad on ära otsustanud mingisse suurde punti kuuluvuse järgne ülemvõim ehk hegemoonia, kelle looming — näiteks eurodirektiivid ja -määrused, reitinguagentuuride otsused, IMFi, EBRD ja WTO reeglid jmt — tuleb vaid oma rahva keelde tõlkida, heaks kiita ja täitma hakata. Viimasel ajal meediaruumis laiutanud ACTA on erandlik, sest selle päritolu on üsna segane, sisu tundmatu ja äratab kahtlust ning selle tekitajat on võidud vaid oletada. Söödaks oli valitud intellektuaalse omandi õilis kaitsmine, aga selle varjul on peidus kuri (õnge)konks. Ideoloogiliselt see meie võimudele ju sobib, sest see võimaldab järjekordset trahvide määramist ja kogumist sellelt seltskonnalt, kellelt oli ja on veel midagi võtta. See on sobinud ka võimude omavoli arsenali, sest annab veel ühe õiguse ja põhjuse läbiotsimiste korraldamiseks, et jälle midagi “kahtlast” leida. Kes otsib, see leiab. Lennart Meri ütles, et oma riiki tuleb iga päev taasluua. Riigi taasloomise ühissünnitused käivad võimuorganite valimiste ajal, sealhulgas viisi poolest erilised, mitteühetaolised, võltsimiskahtlased e-valimised. Riik ongi peale riigivõimu veel vaid maa ja rahvas, kuid ka see pole põlvest põlve jääv. Olgu põhiseaduse sõna ja mõte kui tahes kohustav. Kui maa võõrastele lõplikult maha müüakse ja kodanikud võõrsile välja rändavad ulualust, tööd ja leiba otsima, siis pole seda riigivõimu tarviski. Kui see kõik senises tempos jätkub, siis kulub vaid paar inimpõlve selleks, et maa jääks tühjaks. Riik on kodaniku oma, kuid põhiseaduse järgi on kodanik ka enda oma ja et ellu jääda, peab tööd tegema, siin või mujal. Vaid kodutu on üksnes jäägitult riigi oma, ta on lindprii nagu kõik taevalinnud. Ka pensionär peaks riigi oma olema, sest ta ei soovi, ei saa ega suuda välja rännata. Ta peab jääma ka siis veel oma koju, kui ta on peaaegu üksi jäänud, kui noored on külast lahkunud ja enam ei sünni lapsi, kui sidekontor, pank, kool, kauplus-lavka, apteek, raamatukogu, kultuurimaja on kinni pandud, kui perearst Soome läinud ja bussiliin kui kasutu ära jäetud, kui teed on kinni tuisanud ja elekter välja lülitatud. Ta peab oma tee lõpuni käima nii inimvääriliselt, kuivõrd ja kuni see on veel võimalik. Kodanik peab oma riiki armastama ja austama, kuid ka kartma. Inimese ja võimu vahele on meil tekitatud aina tugevnev e-barjäär. Ametniku eetikakoodeks ei lubagi tal kodanikuga suhelda, kui suhtlemiseks ei peeta just ametniku oma aju väljalülitamise kohustust ja riigivõimu otsuste üleskiitmist. Ei suuda kuidagi unustada riigivõimu korraldatud alandavat, grupiviisilise sanktsioneerimata läbiotsimise näidisaktsiooni (ainsa) opositsioonierakonna kontoris ja rahvasaadikute asjades, isiklikus kirjavahetuses ja kirja pandud mõtetes. Seda, mida otsiti, aga ei leitud. Kuid siiski andis see alust nimetada seda skandaaliks seostatuna süütute nimedega. Riigi kolmainsusliku tippvõimu kolm pead esinesid järjepanu läbiotsimise ohvreid kirjavahetuse saladuses süüdistavate moraliseerivate targutuste ja kõnedega, kuigi kirjavahetuse saladuse jõhker rikkuja oli hoopis neile otseselt alluv võimuorgan. Riigikogu usaldas täidesaatvat võimu avansina, kui hääletas läbiotsimisõiguse poolt. Riigikogu kodukord on teinud temast endast kummitempli. Mõni üksik rahvasaadik veel kuidagiviisi võitleb selle vastu. Kuni seadusandja pole taas parlamendiks saanud, tuleb kodanikul ja elanikul karta niisugust riiki ja selle võimu, kellele paketina meeldivad ACTA-taolised eelnõud. Meil on kogemuste põhjal aimu, mis on sõnamäng. Kümnete miljonite oma riigi ja võõraste riikide kodanike massimõrvas süüdi oleva Stalini kuritegelikkuse olemus võeti kokku tema isiku kultusena (ld k cultus — viljelus, austus), mis raha-, usu-, mammona- jm kultuse analoogia näol on saanud vaid liialduse tähenduse. Valimisliitude keelustamine Eestis viis valimisbloki moodustamiseni, mis on just seesama, pealegi on liitumine mis tahes legaalsetesse kodanikeühendustesse põhiseaduslik õigus. Kui ühel juhul on raha küsimine vene kiriku ehitamiseks skandaalina tähistatav, siis valimisteraha kerjamine Liksutovilt, Burghardtilt jt olevat seaduslik viis sponsoriraha hankida, sest kõik oleneb ju sellest, kes küsis. Isegi elamislubade müümisest omakasu eesmärgil pole leitud midagi kriminaalset ning see olnuks eetiliselt sobimatu vaid kampsuniga isamaaliitlasele. Ilmselt ei näegi me Eestis demokraatiat seni, kuni ei lõpetata demokraatia taastootmist üks-üheses vastavuses parteipropagandaks kulutatud raha hulgale. Et vaestel ja väikestel inimestel pole raha, siis nende jaoks pole demokraatiat ega oma riiki niikuinii. Nendel on vaid arvuline enamus — eelis, mida nad seni on üsna puudulikult kasutanud. Arvo Sirendi |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||