|
||||
Nr 7 (1038) Neljapäev, 16. veebruar 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Mullune aasta oli nagu raamjutustus. Algas võidukalt Eesti esimest eurokupüüri lehvitava peaministriga teleekraanil. “Suure pauguga alustasime, kes teab, kuhu välja jõuame!” hõiskas ta optimistlikult. Aasta lõpul pakuti rahvale palsamiks sama optimismist nõretava teleklipi kordust. Kui kaugele praeguseks jõudnud oleme, tunneb igaüks oma turja peal, aga juba avapauk lõi tugevalt tavainimese tasku pihta ja järellainetuse vaibumist ei saa kohvi hindu arvestades isegi kohvipaksu pealt ennustada. Riigikogu ennustamisega silma ei paistnud. Eelmise koosseisu otsusele tuginedes tõsteti automaatselt oma palka. Vana asja meeldetuletajat hirmutatakse karmide sanktsioonidega. Riskime ja naaseme ammusesse perestroikaaega, mil sai võimalikuks Nõukogude ja välismaa ühisfirmade, näiteks Estkompeximi asutamine, mille etteotsa sai Andrus Ansip. Tekkisid kommertspangad, tuntumaid Tartu Kommertspank, mille pankroti järel asutati pea samade rahadega Hansapank. Oli veider, et kuigi Tartu Kommertspanga varad ületasid pangale esitatud nõudeid, kuulutati pankrot välja. Pankrotihalduriks sai ei keegi muu kui taas Andrus Ansip. Eesti krooni pankrot ei kollitanud, aga küllap kulusid varasemad kogemused krooni mahaparseldamise juures marjaks ära. Ka üks olevat lahinguväljal sõdur, aga sageli jääb see üks ainult hüüdjaks hääleks. Hulgakesi on tulemuslikum Brüsselile koogutades käskivaid suuniseid ellu viia. Ansipi, Ligi ja co klikk ei teinud väljagi euro aina halvenevast seisundist ega arvestanud ka maailmamainega analüütikute ja majandusteadlaste ennustusi. Sihiks oli iga hinna eest eurole üle minna, kuni see veel hingitseb. Kas püüdluste taga oli Brüsseli korraldus, soov soodsat muljet jätta, isiklikud ambitsioonid või midagi muud, aga asi sai ära tehtud ja rahvas juba sündinud fakti ette pandud. Paljud nägid hoiatust koguni Vabadussambal, mille ristil on stiliseeritud euro ja seda tõrjuda üritav mõõka hoidev käsi. Tulutult, nagu teame. Oma kroon heideti ajaloo prügikasti, lasti kibekähku purustajast läbi ja aeti ahju. Nii vähemalt lubati. Millegipärast õnn õuele ei tulnud, järgnes hoopis pidurdamatu hindade tõus ja inflatsioon hingab üha õelamalt kuklasse. Peale kohustuslike maksete Euroopa Liidule tuleb nüüd panustada veel mitmete ametite, büroode, fondide ja euroala ühisabi kassasse, eraldada eelarvega võrreldes arvestatavaid summasid üle jõu elanud riikide võlakirjade tagatisrahaks. Lisaks on tänavu kohustus tagastada euroala keskpankadele 2010. aasta sügisel eurole ülemineku tarvis laenuks saadud pangatähed ning saavutada euroala riikidele Euroopa Keskpanga nõukogu poolt määratav iga-aastane tootmiskogus. Tasuta lõunaid ei ole, hommiku- ja õhtusööke samuti mitte. Värskendame mälu mõne mulluse aasta lõpul meedias avaldatud arvamusega. Cameron hoiatas euroala läbikukkumise eest. Eestis oli konkurentsitult kõige kõrgem inflatsioon euroalas. Hansson ja Sutt: Eesti inflatsiooni taga on kohalikud tegurid. Briti meedia: Eesti ei ole majanduse musternäidis. Eamets: Eesti võidab eurost võlakriisile vaatamata. Delors: Euro oli algusest peale vigane. Euro mõju hindadele polnud suurem kui 0,3 %. Euro kukkus 16 kuu madalaimale tasemele. Eesti riik on maailma silmis väga tubli. Ivar Raig: Eurotsoon laguneb aasta jooksul. Ansip: Usaldus rahatsooni ja ELi vastu kasvab. Mihkel Oviir: Vaatamata kiidukõnedele on eestlaste elatustase 2/3 madalam ELi keskmisest. Ansip: Kui see on kriis, siis sellises kriisis tahaksingi elada. Kes siis valetab või vassib? Arvamusi on ju seinast seina, aga keegi ei põhjenda põhjalikult, milleks meil seda eurot ülepea nii väga vaja oli. Peaminister teatas, et vajasime eurot devalveerimisjuttude tõttu. Tule, taevas, appi! Riigi majandus, rahandus ja eksisteerimine tervikuna seisab kuulujuttude alusel. Tegelikult on meie eluheaduse arvestamisel kasutusel keskmised näitarvud. Tavainimese elu oleneb kõigiti aga reaalselt taskus olevast raha kogusest. Aasta lõpul oli Eesti keskmine palk 834 ja pension 304 eurot. Kelle või mille arvelt keskmine statistiline võetakse. Vaatame puust ja punaselt. Üheksa inimest kümnest teenivad 400 ja üks neist 5000 eurot kuus. Keskmiselt tuleb igale inimesele 860 eurot. Pole paha! Kõrgelt tasustatud ametnike palku tõstes ja (või) teiste töötajate palku kärpides tõuseb keskmine veelgi. Samalaadne skeem toimib ka pensionide puhul. Nurisemiseks pole justkui põhjust. Maailma silmis läheb Eestil kriisidega maadlevate riikidega võrreldes ülihästi ja Potjomkini küla ehitamine statistiliste näitajate vundamendile jätkub täie hooga. Olgu käibevahendiks euro, kroon, teokarp või lepaleht, tuleb edasi elada ikka nii hästi-halvasti, kui keegi saab või oskab. President kutsus inimesi leidma 100 põhjust, miks Eestis oleks hea elada. Selle üleskutse järgimine peaks eelkõige töötutele, vähekindlustatutele ja pensionäridele nende paastupäevadel ajaviiteks head otsimis- ja leidmisrõõmu pakkuma. Vello Pae |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||