|
||||
Nr 6 (1037) Neljapäev, 9. veebruar 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Kes poleks kuulnud ütlemist: “Eksimine on inimlik.“ Ilus ja lohutav ütlemine. Uku Masing on kord selle käibefraasi üle arutlenud umbes nii, et kui eksimine on inimlik, siis võiks väita, et mida enam eksid, seda inimlikum sa oled. Nii aga see vist ei ole. Millest on see eksimise inimlikuks arvamine tulnud? Küllap midagi seesugust on väitnud paljud targad mõtlejad, aga kirikuisa Augustinuse lause on sellele küll väga sarnane. Tema olevat väitnud : “Eksimine on inimlik,“ aga tema lause oli pikem. Millegipärast on see teine pool unustatud: “Inimlik oli eksida, aga kuratlik on uhkuse tõttu eksitusse jääda.“ Sarnaselt on väitnud Rooma filosoof Marcus Tullius Cicero juba enne meie ajaarvamist: “Iga inimene võib eksida! Mitte keegi, peale rumala, ei hoia eksitusest kinni.“ Vaadates, kuidas paljud inimesed käituvad, kõnelevad, kirjutavad, jääb tunne, et oma vigade siiras tunnistamine ja andestuse palumine on meie riigis saanud harukordseks nähtuseks. Kuhu me niimoodi oma kangusega põrutame? Arvan, et uude okupatsiooniaega, sest kangus ja uhkus ajavad meid kindlasti upakile, upakil inimesed aga ajavad riigivankri kraavi ja kraavis olevaid riigivankreid kipuvad juhtima vägivaldsed valitsejad. Tugeva isiksuse üks iseloomuomadusi on muutumisvõime. Vaid tola kihutab vales suunas edasi ka siis, kui ta ühel hetkel taipab, et tema suund on vale. Vaid nõrga iseloomuga inimene häbeneb oma liikumissuunda muuta, kartes, et teised teda pärast suunamuutmist enam tõsiselt ei võta. Tugev isiksus võib enesele lubada ka täispöördeid ja suudab kahetseda oma valesti elatud aegu — oma eksimusi. Tugev tunnistab oma vigu ja aitab sellega ka teisi. Nõrk ja hale vaid õigustab ennast ja kirub teisi. Kord peeti üks kummaline võistlus. Väga mustade nägude ja kätega võistlejad pidid jooksma jõe kaldale ja neile antud lühikese aja jooksul seal end puhtaks pesema. Kaks kolmest kiirustasid jõe äärde ja asusid seal ennast pesema. Kolmas läks rahuliku sammuga. Sel ajal, kui teised end puhtamaks küürisid, otsis tema sealt jõe kaldalt võimalikult porist paika ja mingit anumat. Ta leidis, mida oli otsinud, ja hetk enne lõpuvilet viskas leitud pori kaasvõistlejatele näkku. Ta võitis, sest oli nendest puhtam. Küllap midagi sarnast on mõttes paljudel, kes teisi mustavad. Milleks oma nägu pesta, kui sa tundud paljudest puhtam isegi siis, kui oled teiste näod mustaks määrinud! Kust tuleb loll kangus oma vigu õigustada, ise süüdi olles teisi süüdistada? Küllap saab see alguse kodust ja saab lisahoogu ka paljudest koolidest. Paljud õpetavad oma lapsi vaid võitma, teistest paremad olema. Kes aga õpetaks meile kaotamist? Alati pole võimalik ja sageli pole ka mõtet võita. Omajagu probleeme siin maal on ka häbenemisega. Mõistagi on hea, kui häbenetakse seda, mis häbenemist väärt. Kui aga hakatakse häbenema heategemist, heade ja tunnustavate sõnade ütlemist või oma usku, siis on inimesega juba midagi tõsist lahti. Mäletan, kuidas üks koguduseliige kutsus mind kord oma ümmargusele sünnipäevale. Lauad olid lookas, rahvast oli palju. Sünnipäevalaps pidas vajalikuks mind oma kõrvale paluda. Kuidas sa sünnipäevalapsele vastu vaidled? Tuli nõustuda. Siis ütles ta aga midagi, mida ma poleks tahtnud kuulata. Ta tutvustas mind kogu rahvale kui oma hingekarjast, aga siis lisas, nagu vabanduseks: “Ega mina ole usklik. Ma olen luterlane!“ Ma taipan, mida ta selle lausega mõtles, aga kerge mul vaimulikuna seda väidet oma koguduseliikme suust küll kuulda ei olnud. Jah, küllap nende hulgas neid, kes ennast kõigile usklikena tutvustavad, on ka selliseid imelikke, kelle pärast mõni tasakaalukas koguduse liige häbeneb end usklikuks nimetada, aga eks ole ka uskmatute hulgas kummalisi, pealetükkivaid ja ebameeldivaid inimesi. Issanda loomaaed on mitmekesine ja kui me oma kaasinimesi häbeneme, siis võiksime varsti hirmuga öelda, et ega meie küll inimesed ei ole. Tallinna Jaani kirikus, kus viimased seitse aastat olen õpetajana teeninud, on sageli väga palju rahvast. Pühapäevastel jumalateenistustel on pea pool kirikut täis, aga sellesse kirikusse mahub pinkidesse istuma ligi tuhat inimest. Kolmapäevastel hardushetkedel, mis on ilusa muusikaga regulaarsed ja tasuta kontsertmõtisklused, on sageli enam kui kakssada inimest. Detsembris käis ligi kuuekümnel üritusel meie kirikus üle 25 tuhande inimese. Selles kirikus vaimulikuna inimesi teenides ei suuda ma uskuda jutte sellest, kui kirikuvõõras on meie rahvas. Pigem oleme arad ja häbeneme oma usku. Saab näha, milliseks osutuvad rahvaloenduse tulemused. Seal päritakse meilt ka kaks küsimust meie usu kohta. Milline on meie vastus? Jeesus on öelnud, et neid, kes häbenevad teda inimeste ees, neid häbeneb ka tema oma taevase Isa ees. Oleks ehk ilus, kui Jumal meid tunneks. Jaan Tammsalu,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||