|
||||
Nr 5 (1036) Neljapäev, 2. veebruar 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Vanarahval on tarku ütlemisi palju. Elukogemus on sünnitanud nii selle tõdemuse, et võõras valu on puu otsas, kui ka selle, et ei noor tunne vana vaeva. Meelde tuli see rahvatarkus taas laupäeva hommikul Vikerraadio peresaadet kuulates. Räägiti lapselise pere eluolust, rohkem ikka headest asjadest ja rõõmupäevadest kui sellest, mis muret teeb. Nii on ju kombeks, probleemidest on viisakam vaikida. Kuigi jah, seekord see päris nõnda ei olnud. Pereisa kõneles kurjalt neist, kes elu jooksul ei ole “investeerinud lastesse, vaid iseendasse” ja nüüd ootavad, et teiste inimeste lapsed neile pensioni maksaksid. Helisevalt naerdes ütles aga pereema lõpetuseks, et “tühja sest pensionist, lapsed see pensionisammas ongi”. Kõlab ju kenasti, aga… See aga on elu oma konksude ja kõverustega. Igaühele ei ole lasterõõmu antud, on meditsiinilisi põhjusi ja probleeme, on olnud nukrat üksijäämist — kõike on. Ja kõige vähem sobib neil puhkudel rääkida “iseendasse investeerimisest”. Ei ole lapsed, ei ole inimesed üldse edukas äriprojekt. Aga just sellisele suhtumisele vihjab paljukõneldud “lapsed kui pensionisammas”. Analüüsides vaesusriske on juhitud tähelepanu kahele kõige raskemas olukorras kategooriale —üksikvanemad ja üksi elavad (nais)pensionärid. Ja neid viimaseid on Eestis kümneid tuhandeid. Ei ole nad kõik lastetud vanapiigad. Elu seadus on see, et ühel päeval lähevad lapsed oma teed, oma kodu looma ja omi lapsi kasvatama. On õnn, kui neil kõik kenasti on, kui nad suudavad emale-isale “pensionisambaks” olla, toetades oma vanemaid majanduslikult ja hingeliselt. Aga kui ei ole hästi? Kui lapsed on ühel päeval ise töötud ja rehkendavad, kuidas ots otsaga kokku tulla? Eesti pensionäride organisatsioonid on aastaid võidelnud selle nimel, et pension natukenegi tõuseks. Ei ole see naljapärast sebimine. Meie ametlik keskmine vanaduspension on praegu napilt üle 300 euro. See eeldab aga vähemalt 40 aasta pikkust tööstaaži. Teatavasti on väga palju neid põhjusi, miks inimene nõnda kaua tööd teha ei saa või ei suuda. Sädelevalt enesekindlalt noorelt tahaksin küsida, kas ta kujutleb, kuidas sellise rahasummaga üha metsikumas hinnarallis toime tulla, maksta eluasemekulud ja osta (kõik) hädavajalik. Muide, seda juttu, et pensionäril on kõik olemas ja asja on tal vaid toidupoodi, ei maksa küll rääkida. Ka pensionär on inimene, vajab seepi ja saapaid ning mõnda muudki, tahab ehk teatriski käia, vaasi lilleõie osta või lähedastele külla sõita või… Ja kui see pensionär peab veel lapsi ja lapselapsi aitama… Miks neist lihtsatest asjadest ikka jälle rääkida? Aga seepärast, et lihtsaid asju näib olevat kõige lihtsam mitte märgata. Muidugi ei mõtle noor inimene sellest, kuidas tema kord pensionieas toimetab. See aeg on mägede taga ja liiga kaugele ette ei põe inimene kunagi. Pealegi kõlab “Tühja sest pensionist!” nii kenasti, kinnitab, et suudetakse madalalt materiaalsest üle olla. Muide, ei tea, mis tunne on noorel, oma elu elaval inimesel, kui ta teab, et just tema on vanematele “pensionisambaks” sünnitatud ja vastavalt sellele oodatakse temalt abi ning tuge? Ja mis tunne on eakal inimesel, kes on terve pika elu tööd teinud, kuid sõltub ikkagi vaid laste ja lastelaste heast tahtest? Pension ei ole teatavasti kellegi armuand. Analüütikud on kinnitanud, et elu jooksul loodud väärtustest jagub inimesel pensioniks vähemalt 85. sünnipäevani. Ka siis, kui see riik, kus nooruses elati ja tööd tehti, on olemast lakanud, töö — haritud põllud, ehitatud hooned, kasvatatud järgmised põlvkonnad — on ju jäänud. Oma elutöö teinuil on oma väärikus, nad ei taha olla, ei tohi olla kerjajad, ka oma laste käest palujad mitte. Ja heliseva naeruga öeldud “Tühja sest pensionist!” neid lihtsalt solvab, nende jaoks ei ole pikkade tööaastatega välja teenitud raha “tühja sest”. Seda on vähe, aga see on ikkagi oma. Tänavune aasta on nimetatud rahvusvaheliseks põlvkondade solidaarsuse aastaks. Tehakse plaane küll lasteaedades, küll koolides kohtumiseks. Kõrvale on jäänud neis plaanides praegused töötegijad, need, kelle kujundada on ühiskonna hoiakud ja otsused, need, kes on vahel kõvahäälselt kuulutanud, kui tore oleks meie riik, kui ei oleks seda arutut pensionide maksmise kohustust. Aga ei aita ükski solidaarsus, kui puudub lihtne inimlik mõistmine. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||